Mulgikultuur

Piirilaul 2012 – iseolemine

Eesti Vabariigi laulupiiripost nr 1. Ilus, kuid väljamõeldud nimi. Seda ei sundinud välja mõtlema soov laulda teisiti kui teised, see sündis vajadusest katta suur tühik, mis meile jäi Vene ajast isamaaliste laulude laulmisel meie vabariigi aastapäeval. Kui laule sai veel poole suuga laulda, siis 24. veebruari jälgis KGB nii rangelt, et mõistlik inimene ei läinud vabadusega riskima. Kuulen jälle ja jälle lugusid isadest, vendadest, õpilastest, kes rebisid maha punalipu, panid vargsi püsti sinimustvalge ja pidid üsna pea aru andma, sest reetur, nagu ütleb anekdoot, ei laiselnud, ta kaebas esimesena.

Sinimustvalge taasilmumine kaheksakümnendate lõpul oli tõeliselt hingetäitev, õmblesin ise mitu lippu oma sugulastele ja käisin Pika Hermanni torni jalamil selle taasheiskamist vaatamas. Nüüd kus vabadus ja laulud on end meie südameisse paigastunud, ei ole kerge luua uut traditsiooni, minna lumisesse metsa laulma. Mõne päeva eest rääkisin Lilli mehe Enn Kanguriga ja ta ütles küsimata, et piirilaul on Lilli üks tähtsamaid üritusi. Oli väga hea tunne. Laulda piiril koos naabritega, kes elasid üle samasuguse hirmuaja kui meie, on midagi enamat kui laul. Laulul on pikk meelespidamine, kes ei unusta laulu, seda ei unusta ka laul.

Lilli küla, külamaja, Nava talu ja kõik teisedki talud kutsuvad teid 25. veebruaril Lilli. Esimene kogunemine on külamajas kell 11, järgmine Nava talu õuel kell 11.30. Edasi minnakse lipukolonnina piirile, kus võib laulda ja kõnesid pidada. Kohal on alatine esilaulja Erich Krieger, ansambel Pool Kuus ja tantsurühm Samm Sassis. Läbirääkimised käivad ka politsei- ja piirivalvekooriga Chorus Menticum Tartust, samuti naabritega Lätist. Piirilaul ei ole etendus ega mäng, see on iseolemine. Tunne, kuidas üks rahvas saab vabaks, on kordumatu. Seda tunnet ei saa korrata, seda tuleb kogu aeg tunda.