Huvitavat lugemist

NALJU MULKIDEST

Uhke ja iseteadlik

Ühte Abja ümbruskonna tallu tulnud -veel õndsal tsaariajal- põllumajanduslik instruktor, kes olnud oma tavalisel ametialasel käigul.
Noor ametnik sõitnud rattaga talu usseväratist sisse ja küsinud esimeselt vastutulijalt, et kas peremehega kokku saab. Küsitav olnudki peremees ise. Kere ja meele poolest kaugelt teistest üle ja eluvaatelt üdini iseteadlik mulk.
Peremees võtnud piibu suust ja vaadanud silmi pilutades võõrale otsa. Siis hakanud pärima, nagu see on mulgi mood, kes kunagi ei taha oma asjaliku vastust raisata, enne kui ta ei tea, kellega tal tegu on.

– „Oled kuskilt kavempelt võh?”
– „Kaugelt ikka jah,” vastanud võõras. „Olen konsulent.”
– „Soo? Sis oled sedä talupidämise tarkust õppin tõiste jaos kah?”
– „Noh, eks ole ikka õpitud ka, niipalju kui tarvis…”
– „Soo? Ju sis sul omal iki om talu kah?”
– „Ei, talu mul omal küll ei ole.”
– „No esäl iki om?”
– „Ei isal ei ole ka.“

Peremehe olek ja ülespidamine muutund nüüd juba õige kõhklevaks.
– „Aga raha sul iki om? Hoiukassan?”
– „Kus meietaolisel nüüd raha või…” ujetsenud kontsulent. „See palganatuke kulub niisama näpu vahelt ära.”
– „Soo? Sis sul raha ei oleki? Ei ole talu, ei ole raha?”
Ja pöördunud kohe ümber ning hakanud aeglasel sammul astuma tare poole. Ussel askeldanud parajasti suviline-poiss vankri kallal.
Minnes lausunud talle peremees:
– „Kuule, Jaan, vaata, siule om küläline tullu.”

Ihne ja kokkuhoidlik

Võtnud Helme mulk omale ükskord naise Tarvastu kihelkonnast. Pulmad peeti uhked ja vägevad – kolm päeva söödi ja joodi. Olnud aga juba uuemad ajad ja ka maainimeste kõrvu oli kostunud kuuldused peenest kombest – et noorpaarid käivad pulmareisil. Otsustatigi siis et minnakse pulmareisile Tallinna. Aga kuna peig oli Tallinnas juba korra käinud, siis läks pruut üksi.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *