1. Heimtali koduloomuuseum
Vanas koolimajas asub kunstnik Anu Raua eestvedamisel loodud Heimtali koduloomuuseum. 2009. aasta kevadel kinkis Anu Raud oma muuseumi koos sealsete kogudega Eesti Rahva Muuseumi vahendusel riigile. Muuseumis on ligikaudu 7000 eset, sealhulgas kindad, saja aasta tagune klassitoa sisutus, pildid ja raamatud. Võimalik on tutvuda täiusliku koguga rahvusliku käsitöö näidistest. Laste mängutoas ootab terve kari kindamustris kootud põrsaid, kasse jm. koduloomi.
Kevaditi korraldatakse käsitöölaata. Muuseumi külastab aastas 5000-6000 inimest. Muuseumi infotelefon on 439 8126.
Traditsioonilise ilmega ja kaunilt hooldatud Kääriku talu on õppebaasiks üliõpilastele käsitöö erialal. Talu lambakari hooldab nii talu metsa kui ka väheseid säilinud looduslikke niite.
2. Heimtali mõis ja park
Mõisat ja mõisahoonete kompleksi hakkas mõisa omanik Peter Reinhold von Sivers Raudna oru lõunanõlvale rajama juba XVIII sajandi lõpul ning kohaliku pärimuse järgi nimetas ta selle oma surnud pruudi Luise Heimthali mälestuseks Heimthaliks.
Põlismets harvendati oskuslikult romantiliseks maastikupargiks, kus looklevad rajad viisid ühe paviljoni juurest teiseni ja metsasihid avasid kauneid vaateid.
Raudna oru vastasnõlvadele istutati põlispuude gruppe ja rajati puiesteed.
Hoonestuselt on Heimtali üks huvitavamaid mõisaansambleid. Klassitsistlikus stiilis XIX sajandi I poolel ehitatud peahoonet kasutab Raudna Põhikool. Silmapaistvad ja originaalsed kõrvalhooned on 16-nurkne ringtall ning viljakuivati. Heimtali mõisa ringtallil on läbi aegade olnud mitmesuguseid funktsioone – seal on asunud hobusetall, lehmalaut, tõlla- ja vankrikuur, tallimehe tuba. Enne taasiseseisvumist ehitati 16-nurksest hoonest kahte kasutades klubihoone, kus kohalike sõnul toimusid maakonna parimad peod. Tänaseks on Baltimaade ühes ainulaadsemas ringtallis peale palliplatside ka arvuti-, muusika- ja käsitööklass ning kooli raamatukogu.
Tähelepanu väärivad veel rohtaeda piiranud kivimüür, varemeis Hollandi tüüpi tuulik ja viltuvajunud kivirist peahoone ees.
Mõisa peahoone taga on väga järsk ning sügav org, mille tõttu on Heimtali ümbrust kutsutud ka Eestimaa Šveitsiks.
Heimtali mõis kuulus algselt Karksi ordulinnusele. Administratiivselt kuulus see Paistu kihelkonda.
Heimtali mõisas kaotati teoorjus juba 1848. aastal ja talud läksid üle raharendile. 1880. aastail hakati talusid müüma.
3. Heimtali viinaköök
Mõisa juurest Viljandi suunas sõites hakkab paistma ootamatult tore nelja nurgatorniga maakivist hoone, mis on endine Heimtali mõisa viinaköök. Praegu saab seal korraldada pidusid ja sündmusi.
Isikud
- Anu Raud sündinud 1943.a. Tekstiilikunstnik, töötab TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias õppejõuna.
- Mart Raud (1903-1980) kirjanik, tõlkija.
- Valda Raud sündinud 1920. Tõlkija. M. Raua abikaasa. Elab tütrega Kääriku talus.
4. Sinialliku
Raudteetammil paiknev jalgtee viib piki järvekallast otse ujumiskohta. Aga mingem üles mäele, sealt avaneb kena vaade järvele ja ümbrusele. Lääne pool asub nõukogude perioodil Sinialliku ojale rajatud veehoidla. Kaugemale kirde suunas jääb avar ja kaunis põllumaastik. Sinialliku muinaslinn oli vana Sakala suurimaid. Selle ehitus ja kasutusaeg jäi samasse perioodi, mis Lõhavere linnuselgi – 11. sajandisse. Linnus ehitati järve ja oja vahelisele järsunõlvalisele seljandikule ning eraldati ümbrusest vallikraavidega ja otsavallidega. Aegade jooksul on linnamägi palju kannatada saanud – raudtee ehitamisega ja kruusaauguna kasutamisega.
Raudtee lammutati 1973. aastal kuid tamm on säilinud. Tammil kulgev tee pöördub paremale, järvest eemale ning ületab Sinialliku oja. Vasakpoolne rada, mis jääb oja ja mäeseljandiku vahele, viib veesilmani, mille põhjas keeb ja mullitab Sinialliku allikas. See on muistne ohvriallikas, mille vesi on tõesti sinist värvi. Kohaga seotud muistendid räägivad, et vanasti uppunud allikasse rahapada (või poolakad peitnud allikasse varanduse). Küll tahetud seda igat moodi kätte saada, kuid kõik ettevõtmised läinud luhta, sest allikavaim olnud hoolas valvur. Teati nimelt, et allikavaim oli südaöösiti mäeveerul raha kuivatanud, kuid ikka veerenud see viimasel minutil varitseja eest tagasi allikasse. Kunagi olnud üle allika palk ja selle küljes nähtud rahapaja sangagi. Varandust võis kätte saada ainult erakordsete nõudmiste täitmisel: kui 7 aastat pimedas kasvanud must täkk ja poisike sellest üle ujuvad või kui 7 venda korraga siia tulevad ja seitsmenda kuu seitsmendal päeval ühest nõust joovad. Rahapada pidi üles kerkima, kui kellegi õnnestub kolm korda hobuse seljas palki mööda üle allika ratsutada. Üks mees saanudki sellega peaaegu hakkama, et ületanud allika nõutaval viisil kaks korda, kuid kolmandal korral kukkunud, palk murdunud ja raha vajunud hoopis põhja.
Teine lugu kõneleb tüdrukust, kes kohaliku mõisniku poolt ära narritud sai ja seejärel suure mure sunnil end allikasse uputas. Et tüdrukul olnud helesinised silmad, muutunud ka allikavesi seepeale helesiniseks, et kogu külarahvas mõisniku süüst teada saaks.
Ilusaid looduselamusi pakuvad matkarajad piki seljandikke, eriti kevadel, sinilillede ja toomingate õitseajal. Vallseljakutel kasvab võimas salukuusik, mis oru jalamil asendub kohati lodu-kohati madalsoometsaga.
5. Loodi Püstmäe lehispuistu
Loodi Püstmäe lehispuistu kõige pikemad lehised on ligi 45 meetri kõrgused, ühtlasi on nad kõrgeimad lehised Euroopas.
On täpselt teada, et 1820. aastal tõi tollane mõisaomanik Heinrich August von Bock Saksamaalt Harzi mägedest pärineva seemne Looti ja külvas järsu nõlvaga Püstmäele maha.
Loodi parunitel oli Püstmäel rahupaik. Vanemad inimesed mäletavad veel kaunilt kujundatud hauaplaatide ja teeradadega platsi koos maa-aluse hauakambriga, mis paraku tänaseks päevaks vähe säilinud on.
6. Loodi mõis (Kersel)
rajati 16. sajandi keskel. Oma eestikeelse nime on mõis saanud tollastelt omanikelt von Clodtidelt. Alates 17. sajandi lõpust kuni 1919. aasta võõrandamiseni oli mõis von Bockide suguvõsa omanduses, mõisa viimane omanik oli Bernhard von Bock.
Mõisa murdkelpkatusega barokne puidust peahoone on ehitatud 18. sajandi keskpaigas. 19. sajandi teisel poolel pikendati hoonet parempoolsest otsast. 20. sajandil mitmeti ümber ehitatud hoone on kaasajal eraomanduses. Mõisa kompleksist on säilinud mitmed kõrvalhooned – ait, tall, karjalaut, kuivati, moonakatemaja, valitsejamaja, meierei ning kaunis puitpitsiline historitsistlik puukuur 19. sajandi lõpust.
Mõisaomaniku von Bocki abikaasa, Laulu-Kadri (kodanikunimega Wilhelmine Schröder (Devrient), töötas üle 20 aasta Dresdeni kuninglikus ooperiteatris, gastroleeris Berliinis, Münchenis, Pariisis, Londonis jm. Kahtlustatuna Dresdeni 1849. aasta ülestõusule kaasaaitamises saadeti ta Saksamaalt välja.
1857. aastal asus lauljatar elama Loodi mõisa, mille härrastemaja nimetas ta „vanaks öökullipesaks”, kus pole ruumi kaasa toodud mööbli ja maalide paigutamiseks. Samas oli naine võlutud koha kaunist loodusest. Siiski ei tundnud ta end siin õnnelikuna: „Mul peab olema oma maailm, muidu tuleb mul surra! Mina, kuulus kunstnik, pean siin Liivimaal tanguputru keetma.”
1858. aastal siirdus tagasi Saksamaale, kus haigestus ja suri 28. jaanuaril 1860. E. Degeri maalitud portree, mis XIX sajandi lõpul ehtis Loodi mõisat, on nüüd Dresdeni galeriis.
Lauljatari lahkumise ajal olnud teenijaskond Paistu kirikus. Kutsar viinud ta kahe musta hobusega saanis lähimasse postijaama. Kuna samal päeval müüriti kinni üks ruum keldris, siis kahtlustati mõisahärrat oma naise tapmises.
7. Loodi põrguorus
avanevad keskdevoni Aruküla lademe liivakivi paljandid. Sälkorg on kohati kuni 20 meetri sügavune. Kõrgeim paljand on 15 meetrit kõrge, selle jalamilt voolab välja allikas. Loodi põrgu seinas on nišitaoline koobas, mille ava on kolm kuni neli meetrit kõrge ning kaks kuni kolm meetrit lai. Kaugemal muutub koobas järjest kitsamaks ja madalamaks
Vanarahvas räägib, et sõdade ajal leidnud elanikud oru koobastes varju. Ka olevat siia peidetud palju varandust ning koolnu hõbedase kirstuga.
Loodi oru on kunagi lasknud korrastada Laulu-Kadri 19. sajandil. Siin olid jalutusrajad ja üle oja viis mitu sillakest. Läbi metsa oli raiutud siht, nii et Loodi mõisa härrastemaja rõdult paistis Paistu kirikutorn.
8. Kaasiku talu
Loodi ürgoru lõunaservale jääb Kaasiku talu, mille iluaed on tuntud aiahuviliste hulgas üle Eesti ja kaugemalegi. Lilleilule lisaks võib vaadata perenaise pitsituba, talu muuseumituba, samas kutsub väike matkarada jalutuskäigule kauni ürgoru nõlvale. Külastamise soovist teatada telefonil 52 87 259.
9. Tuhalaane küla
Muistendi järgi olevat küla asutatud põletatud metsade asemele.
Pisut vähem kui tuhat aastat tagasi tuli üks mees Emajõe äärest oma kahe pojaga Ugandisse Tartu all taplevate venelaste eest sõjapakku. Venelased olid tema küla maha põletanud, ta naise teotanud ja sumult lumehange visanud ning noorema poja pooleks raiunud ja koerad tapnud. Imik, ta tütar, põlenud sisse.
Selle mehe rimi oli Saka. Tema pojad olid aga Meel ja Vanevald. Nemad olid sel jubedal päeval koos mõne mehega kaugemal metsas küttimas.
Kogu Tarbatu jäi tookord venelaste kätte. Sakalgi polnud enam ei kodu, ei vara, vaid kaks poisikest poega ning odad ja mõõk, mis metsas kaasas olnud.
Mees pööras pilgu Sakala poole.
“Ning oligi läinud suvel tuli võtnud maha laane Helme pool, ja asusin sinna. Võtsin juurde tunnistajad, ratsutasin ringi ümber valitud maa ja kuulutasin omaks. Oli seal maad palju, jätkus minule, jätkus ka teistele. Tuhalaane sai nimeks ja aegamööda hakkasin siis jälle elama.” Nii jutustab Saka oma lugu Kari August Hindrey romaanis “Urmas ja Merike”
Tuhalaane põllud asunud kõrgendikul kahel pool Tuhalaane oja orgu. Ojale on paisutatud kaks järve – Kutsiku ja Loisu. Mõlemal töötasid varem veskid. Põhjapoolsel oru-nõlval kasvavad kaunid põlispuud. Nende vahel on taastatavad õigeusu kiriku varemed, surnuaed, endine koolimaja ning Tuhalaane rändrahn. Vaatamist väärib eeskujulikus korras endine kooliaed Kooli talus. Külastuseks helistada telefonil 433 2154.
10. Murri (Murro) häärber
Talu esimene peremees oli Jaan Puskar, kes sai ärklikorrusega taluhoone ja maa omanikuks 1900. a. Kahjuks ei suudetud talu edukalt majandada ja see läks 1925. a. võlgade katteks Sakala pangale. 1931. a. ostis talu Ernst Timma, kes elas ise suurema osa ajast Tallinnas ja Viljandis. Ta oli ajakirja “Eesti Raudtee” ärijuht ning käis ametisõitudel Lätis, Leedus ja Saksamaal.
Et maa polnud viljakas, pandi pearõhk aiandusele. Rajati ka iluaed ja ärklikorrusega maja ehitati kahekorruseliseks häärberiks. Toad paiknesid kahel korrusel ning kahel pool maja olid rõdud ja verandad. Talu andis külarahvale tööd ja oli külarahva kooskäimise koht.
Murri talu häärberit võib pidada Eesti iseseisvuse esimeste aastakümnete talukultuuri näidiseks.
Sõjajärgsetel aastatel kasutasid hooneid Kurvitsa aiandussovhoos ja Õisu sovhoos.
Tänaseks on hooned ja iluaed taastatud. Külastamissoovist teatada telefonil 56958776.
11. Kopra talu
Suurel maanteel sõites näitavad viidad teed Kopra tallu. Seal on head võimalused puhkamiseks aga ka seminaride läbiviimiseks. www.kopra.ee
12. Morna mõis (Morne)
on asutatud 1800. aasta paiku, mil see eraldati naabruses asuvast Õisu mõisast. Alates asutamisest kuni 1919. aasta võõrandamiseni oli mõis von Siversite perekonna valduses, mõisa viimane omanik oli Karl von Sivers.
Mornas on säilinud väike kompaktne klassitsistlik arhitektuuriansambel, kuhu kuuluvad peahoone, ait-kuivati-kelder, moonakatemaja, park ja teedevõrk. Morna mõis on eravalduses.
Taluhäärberid
Kalvre. Suur ärkliga telliskivihoone on ehitatud 1902. aastal. 1990.-2000. aastail tehti remondi käigus mitmeid muudatusi: katkine kitsa räästaga kivikatus asendati eterniidiga, vahetati aknaraamid, tehti katuseaknad, uuendati verandat, põrandad ja otsauks.
18. Oti õunapuu
kasvab Karksi vallas Oti külas Saviaru mäel Oti talu maal. Õunapuu on madal, ta erakordselt jäme tüvi koosneb kahest kokkukasvanud tüvest. Harude vahele on tekkinud lõhe.
1999. a. oli puu kõrgus 10 m ja tüve ümbermõõt maapinna lähedalt 458 cm, puidu-proovide järgi määrati puu vanuseks ligilähedaselt 250 aastat. Rahvasuus tuntakse puud mitme nime all – Oti õunapuu, Oti metsõunapuu, Otti mõtsik.
13. Karksi mõis (Schloß Karkus)
hakkas arenema pärast Liivi sõda, eriti pärast Põhjasõda. Mõisa keskuseks kujunes linnusest kaks kilomeetrit kirdes paiknev teederist.
Mõis ehitati esimest korda esinduslikumalt välja 18. sajandi teisel poolel von Lievenite ajal ning teist korda 19. sajandi esimesel poolel von Duntenite ajal. Ühekorruseline puidust barokne peahoone on praeguseks hävinud, kuid säilinud on mitmeid stiilseid klassitsistlikke kõrvalhooneid, sealhulgas valitsejamaja ja ait. Ait pärineb tegelikult 18. sajandist – oma rikkaliku klassitsistliku väliskuju sai ta 1830. ja 1840. aastate ümberehituste käigus.
Endises valitsejamajas asub Karksi külamaja, Karksi kolhoosi tubamuuseum ja memme-taadi kamber ning raamatukogu. Muuseumis on välja pandud Karksi kolhoosi ajalugu, arengut ja töövõite kajastavad materjalid. Memme-taadi kambris on eksponeeritud vanad rõivad, mööbli- ja tarbeesemed. Mõlemad pisimuuseumid kajastavad kohalikku eluolu erinevatel aegadel.
14. Karksi ordulinnus ja kirik
Vaata 1. marsruuti.
15. Polli mõisa (Pollenhof)
ajalugu hakatakse lugema alates 1720. aastast, mil ta eraldati naabruses oleva Karksi mõisa maadest.
1770. aastatel siirdus mõis von Duntenite omandusse, kes püstitasid mõisa varaklassitsistliku osalt kahekorruselise kivist peahoone.
Alates 1820. aastatest kuni 1919. aasta maade võõrandamiseni oli mõis von Strykide aadliperekonna omanduses. Selle ligi saja aasta jooksul ehitati välja enamik tänini säilinud hooneid ning rajati suur liigirikas park.
Mõis kuulus pikka aega Eesti Põllumajandusülikoolile. 1920. aastast toodi mõisasse aiandusliku kallakuga põllutöökool, millest peale II maailmasõda kasvas välja Polli Aianduse ja Mesinduse Uurimise Instituut ja Katsebaas. 1921. aastal avati häärberis põllumajanduskool, mis 1944. aastal reorganiseeriti Polli aiandustehnikumiks ja millele hiljem liitus teaduslik pool. Praeguseks kuulub Polli Aiandusuuringute Keskus Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi koosseisu. Polli teadusasutus www.polli.ee on tuntud kui sordiaretuskeskus, puuvilja- ja marjasortide andmepanga koostaja ja geenivaramu säilitaja.
2004. aasta lõpus ostis mõisa OÜ Lainurm & KO, kes kavandab mõisahoonesse koolitus- ja arenduskeskust.
Polli lähedal, Karksi ürgorus, samanimelise paisjärve ääres asus Saksaveski. Veski töötas veel 1970. aasta alguses. Nüüd on veski lammutatud, peaaegu kinnikasvanud järv on osaliselt taastatud.
Saksaveski ümbrus oli August Kitzbergi teose „Koopavana” tegevuspaik ja kannab kaksikjutustuses „Veli Henn ja Hennu veli” Nõuni nime.
Saksaveskil sündis August Kitzbergi ristitütar, Eesti esimene rahvusvaheliselt tuntud tantsijatar Ella Ilbak (1895-1997).
16. Maimu koobas
Polli-Halliste tee lähedal Halliste ürgorgu suubuva väikese lisaoru vasakpoolses järsus nõlvas Mäkiste talu maadel asub Mäkiste põrguhaud ehk Maimu koobas. See on koht, kus paljandub Aruküla lademe punane liivakivi. Varem voolas sellest koopast välja allikas. Koopa kõrgus on 3m, laius 12,5m ja pikkus kuni 7,5m, pindala 69m². Koobas sai tuntuks ja külastatavaks A. Kitzbergi jutustuse “Maimu” ilmumise järel.
Rahvasuu jutustab mitmeid legende koopas elavast vanapaganast.
Vanapagan olnud vaene mees. Teiste vanapaganatega ta eriti läbi ei käinud. Ristiusu võimust võtmise aegu lahkunud Mäkiste vanapagan Maimu koopast. Minnes olla ta sajatanud: “Kadugu tüdruku häbi ja härjakasv!” Sest ajast ollagi härjakasv kängus ja tüdrukud ei ole enam nõnda karsked ja kasinad kui enne.
Karksi lossimäelt kolme versta kaugusel, praeguse Aadama talu nurmel kõrge kohal seisid hiljaaegu mitu põlist kuuske, mida rahvas Vangiristi kuuskedeks nimetas ja millest jutustada teati, et selle koha peal katolikul ajal üks noor tütarlaps nõiana ära hukatud. Kui vanad need kuused olid, ei tea keegi. Ka kõige vanemad inimesed ütlesid neid puid oma noorel eal niisama vanadena, kuivanud latvadega ja murdunud okstega näinud olevat…
Paika peetakse kohaks, kus Karksi vanema Venda tütar Maimu tuleriidal ta keelatud armastuse pärast ära põletati.
Kaastunde märgiks lõikasid Polli naised ja tüdrukud oma juuksed lühikeseks. Ka palju aastaid hiljem kandnud naised Karksi kandis veel lühikesi juukseid. Mehed kiskusid oma vammuste küljest leina märgiks aga kõik ehted, nöörid ja poogad ära. Nii on Halliste ja Karksi kihelkonna vammus mustaks, ilma mingisuguse ehteta leinakuueks jäänud tänapäevani.
Liikudes mööda Karksi ürgorus looklevat teed Karksi-Nuia suunas jääb tee äärde endine Polli vallamaja, kus kirjanik August Kitzberg teenis elatist valla kohtukirjutajana aastatel 1880-1891. Majal asub mälestustahvel.