1. Helme
2. Lõve (Lauenhof)
mõisast on varasemaid andmeid 16. sajandi keskpaigast, mil ta kuulus Helme mõisa koosseisu. Eraldi mõisast võib rääkida alates 1718. aastast. Siis ehitati eraldi välja mõisasüdame hooned. 1750ndatel läks mõis von Anrepite aadliperekonnale, kelle kätte ta jäi kuni võõrandamiseni 1919. aastal. Tõenäoliselt 1760-70. aastatel ehitati mõisa hooned esinduslikult välja, mil siin kerkis Lõuna-Eesti üks esinduslikumaid barokseid peahooneid.
Hoone oli kahekorruseline poolkelpkatusega. Mansardkorrusena oli katuse alla ehitatud ka kolmas korrus. Hoone väliskuju oli varaklassitsistlikus stiilis, interjöörides oli suures osas barokk. Fassaadi kaunistuselemendid olid äravahetamiseni sarnased Helme mõisaga. Hoone suursugusust ja kõrgust rõhutas veel paiknemine kõrge künka otsas.
Peahoonele lisandus hulk kõrvalhooneid: valitsejamaja, ait, sepikoda jt.
Helme-Viljandi maanteelt mõisa suunduv tee oli kujundatud alleena. Enne peahoone ette jõudmist tegi järsu tõusu mäkke, mille tipus kõrguv peahoone jättis eemalt väga majesteetliku mulje.
1919. aastal sai peahoone Vabadussõjas suuri purustusi. Hoonet ei taastatud vaid lammutati.. Säilinud on mäerinnakul seisev arhailistes vormides, väikeste ruudukujuliste akendega vana härrastemaja. Selle läheduses punaste S-kividest katusega krohvitud kõrvalhooned: tall-tõllakuur (ehitatud 1790) ja valitsejamaja.
Kõrvalhoonetest tiigi vastaskaldal on tähelepanuväärseim maakivist sepikoda, mis 19. sajandi lõpul ehitati rõdude ja puitpitsdekooriga teise korruse lisamise teel ümber suvehooneks. Suur viinavabrik on varemeis.
Väike park on vabakujunduslik.
Mõisasüdamest kirde poole kilomeetri kaugusel asub mõisaomanike von Anrepite perekonnakalmistu. See on metsistunud. Sinna viiv allee on samuti hävinud.
Üsna maantee läheduses asuv endine Lõve algkool oli luuletaja Hendrik Adamsoni viimaseid töökohti.
Maantee ääres on tagasihoidlik 19/20. sajandi vahetusel ehitatud ühekorruseline puumaja – Lõve vallamaja. See on laastudest poolkelpkatusega hoone on hiljem olnud kasutusel taluelamuna; sellest ajast on pärit puu- ja juurviljaaed ning väike palkidest ait ja saun selle tagaservas.
Helme-Lõve maanteest umbes 50 m ida pool on Helme-Lõve maanteest umbes 50 m ida pool on Vana-Tehvandi talu põllul kaks väikeste lohkudega kultusekivi. Tavaliselt paiknevad ohvrikivid üksikult, siin on nad aga vaid 9 m teineteisest eemal.
3. Riidaja mõis
Varaseimad andmed Riidaja mõisa kohta pärinevad 1593. aastast. Nimi tuleneb esimestelt omanikelt – Freytag v. Loringhovenitelt. 16. sajandist kuni 1919. aastani kuulus mõis von Strykide suguvõsale. Viimane omanik oli Friedrich von Stryk. Peahoone on pikk lihtne barokne puidust hoone. Ehitise teeb ainulaadseks tema pikkus, sel on kolm mantelkorstnat. Hoones on säilinud mitmeid rokokoo-lõikelisi siseuksi ning samas stiilis välisuks. Mõisa saali üks ots on kujundatud kahe sambaga, millel on kaunid joonia stiilis puidust kapiteelid. Alles on ka mitmeid barokkvormides aknasepiseid.
Peahoones on olnud nii kool (1921-1967) kui ka kolhoosikontor. Praegu on hoone ühes otsas raamatukogu ja infotuba. Säilinud on ka mitmed kõrvalhooned, sealhulgas algkujul kaks kaunist aita, mis asuvad peahoone esise väljaku ääres. Ühel aidal on vahvärk-viilud, mis olid mõnisada aastat tagasi moes.
4. Riidaja kabel
Mõisast pool kilomeetrit idas on von Strykide perekonnakalmistu ja 19. sajandi teisel poolel ehitatud tellistest neogooti stiilis matusekabel. Hoone lagunes juba 20. sajandi 20. aastatel. Nüüd on kabel von Strykide suguvõsa algatusel ja Põdrala vallavalitsuse toetusel taastatud. Hoone on pühitsetud 2001. aastail piirkonda teenindavaks kirikuks.
Kabelit on võimalik külastada ette helistades telefonil 7634576.
11. Torupillitalu
Riidaja rahvapillimehed said tuntuks juba 1945. aastal kooliõpetaja Johannes Tauli juhtimisel. Hoogne tegevus rahvapillimuusika alal on jätkunud seniajani. On tegutsenud külakapell, selle koosseisus muidugi torupilliansambel. On tutvustatud omaloomingut ja oskusi paljudes maades.
12. Kärstna vabadussõja ausammas
Vabadussõja ausammas asub endise kõrtsi esisel platsil. 1919. aasta 2.-6. jaanuarini peetud Kärstna lahingus peatati punaste pealetung ja nad löödi tagasi. Langes 17 eesti sõdurit. Vabadussambale pandi nurgakivi 17. juunil 1928. aastal. See avati 26. augustil 1928, avas kolonel Eduard-Alfred Kubbo VR I/2, II/3. Marmorplaat langenute nimedega lisati 28. septembril 1930. Samba kavandas riigi kunsttööstuskooli juhataja Leonhard Pruuli. 19.juunil 1941. aastal ausammas purustati, tükid kästi vedada tee täiteks. Säilis vaid peopesasuurune tükk nimetahvlist. Samba säilinud sokliosale viidi mitme aasta jooksul pärast õhkamist lilli. Pärast Teist maailmasõda õhiti ka vundament. Kärstna Vabadussõja sammast asuti taastama 1988. aastal Kärstna muinsuskaitse klubi eestvedamisel. Samba taaspühitsemine leidis aset 23.juunil 1989. Avasid Vabadussõja veteranid Oskar Taar ja Hans Kallas. Sambal on kiri: „1918-1920 Siit saadik ja mitte enam! Eesti vabaduse eest Kärstna lahingutes võidelnud kangelastele. Kärstna ja ümbruskond.”
5. Kärstna mõis (Kerstenhof)
on loodud 1678. aastal, mil ta eraldati naabruses paikneva Helme mõisa maadest. Alates 1740. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Anrepite aadliperekonnale. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Konrad von Anrep. Mõisa kahekorruseline peahoone on ehitatud mitmes järgus. Tema vanim osa on 18. sajandi lõpu kahekorruseline varaklassitsistlik ehitis. 1900. aasta paiku lisati sellele algsega risti paiknev teine tiib, mis tegi hoone endisest pea poole suuremaks. Kogu hoonele anti selle ümberehitusega juugendlik väliskuju. Uus hoone sai püsida aga ainult mõne aasta, kuni 1907. aastal valla pääsenud tulekahju jättis sellest alles vaid müürid. Tulekahjujärgselt taastati mõisahoone arhitekt Otto Wildau projekti järgi küll endises mahus, kuid juugendi asemel hakkas domineerima seal neoklassitsism, millele lisandusid vaid üksikud neobaroksed ja juugendlikud sugemed.
Alates 1924. aastast tegutseb mõisahoones kool. Säilinud on ka mitmeid kõrvalhooneid, kuid erinevalt peahoonest on need reeglina ümber ehitatud.
6. Kabelimägi
Mõisasüdamest poolteist kilomeetrit läänes asub Kärstna mägi. Mägi on ümbruskonna üks kõrgemaid paiku ning sealt avaneb avar vaade ida suunas. Kabelimägi on Sakala kõrgustiku kõrguselt teine – 136 m üle merepinna, suhteline kõrgus 60 m. Siit avaneb suurepärane vaade ümbrusele, on näha Võrtsjärv ja Otepää kõrgustik. Kärstna mäel asuva talu õues olev šahtkaev olevat sügavaim Eestis. Kabelimäe teisel küljel on veel üks mälestusmärk. Siin kukkus alla 1944. a. veebruaris nõukogude lennuk parašütistidega.
7. Anrepi lõvi
Mõisasüdamest poolteist kilomeetrit läänes asub 136 meetri absoluutse kõrgusega Kärstna mägi. Mägi on ümbruskonna üks kõrgemaid paiku ning sealt avaneb avar vaade ida suunas kuni Otepää küngasteni. Von Anrepid rajasid mäe tippu oma perekonnakalmistu koos kabeliga, mis on praegu varemeis. 1844. aastal püstitati kabeli lähedusse malmlõvi kujuline mälestusmärk kindralleitnant Reinhold von Anrepile, kes hukkus 1807. aastal Preisi-Prantsuse sõjas Mohringeni lahingus.
Lõvi autoriks peetakse üht XIX sajandi esimese poole mainekat saksa skulptorit Cristian Daniel Rauchi, kes töötas skulptuuri kallal 1823. ja 1824. aastal. Esimest korda valati see malmi 1826. aastal – see oli kavandatud kindral Gerhard von Scharnhorsti monumendi jaoks Berliini.
Ka on sama lõvifiguur kindral Wilhelm von Horni haual Münsteris ja kolmas asub Lüübekis. Kõik need valati Rauchi originaalvormi järgi Berliini kuninglikus valukojas.
Isikud
Kärstnast 5 km kaugusel on Järve teerist, kust heinamaade ja põldude vaheline tee viib Metsakurusse. 6. oktoobril 1891. a. sündis ja elas oma esimesed 10 eluaastat siin Mulgimaa laulik Hendrik Adamson. Ta õppis Kärstna vallakoolis ja ministeeriumikoolis ning seejärel Tartus Õpetajate Seminaris. Oma kodukohta meenutab H. Adamson korduvalt oma luuletustes. Tema mulgi murdes luuletustest on kõige populaarsem “Mulgimaale”, millele Juhan Simm lõi viisi. – Läheb mõisa juurde
Kodutallu asus Hendrik Adamson koos vanematega elama 1901. a. Siia jäi ta kuni 1919. a., mil kolis Kärstnasse. Aastatel 1929-1927 oli ka Kärstna algkooli juhataja. Kodul koostas ta oma esimese luulekogu “Mulgimaa”.
Talust pole midagi säilinud. Kohta tähistab rändrahn mälestustahvliga.
13. Veisjärv
Kärstna Kannukülast viib tee Veisjärve äärde, mis on Viljandimaa suurim järv (pindala 487,5 ha, suurim sügavus 4 m).
Järv asub Sakala kõrgustiku keskosas ulatuslikus loode-kagusuunalises lamedas nõos. Veepinna alandamine on vähendanud järve pindala 110 ha võrra, elutingimused veekogus on halvenenud. Suvel võib järve kohal näha saaki luuravaid kalakotkaid.
Järvest saab alguse 91 km pikkune Õhne jõgi, mis oma teel läbib Taagepera, Lätimaad, Tõrva ja Suislepa ning suubub Võrtsjärve. Eriti kaunis on Õhne jõe org Tõrvas.
14. Paistu kalmistule
on maetud teiste seas Jaan Adamson, Adam Peterson, Hain Henno, August Saebelmann, Jaan Leppik, rahvalaulik Liisu Mägi, Minni Nurme, Salme Ekbaum jpt.
15. Polli tamm
asub Paistu kalmistust 400 m loodes endise Polli talu heinamaa kingul. Puu vanuseks peetakse 700 aastat. Selle ümbermõõt 5,9 m, kõrgus 20 m. Korduvate põletamiste tõttu on tüvi õõnes. Tõenäoliselt on puu endise hiie viimane esindaja. Vanad inimesed räägivad, et tamm on põlenud kolmel korral: Põhjasõja ajal, 19. sajandi viimasel veerandil ja 1953. a. Neile lisandub veel põlemine 1962. a. Põletatud õõnde mahub ligi 10 inimest. Kahjustuste tõttu on puu kaotanud vähemalt veerandi oma ümbermõõdust.
8. Paistu
asub Sakala kõrgustiku ühel kõrgemal ja maastikuliselt vaheldusrikkamal kohal. Põldudega kaetud kõrgendikult avaneb kaugeleulatuv vaade ümbrusele, selge ilmaga võib näha isegi Viljandit.
Muistsest asustusest annavad tunnistust põldudel olevad kivikalmed ja kultusekivid.
Paistu kui asustatud keskus on väga vana. Esmakordselt mainitakse kihelkonda koos pühakojaga juba 1234. a. Vanades ürikutes on kirikut nimetatud Lucernaks ja “Stella mariseks” (lad. k. “kiir” ja “mere täht”), sest kirik olnud oma kõrge asukoha tõttu Pärnumaale ja isegi merele näha. Kirik ja kihelkond olla seepärast endale Paistu nimeks saanud, et kirikutorn hästi kaugele ära paistnud.
Huvitav ei ole siin mitte ainult kultuurmaastik ja kultuurilugu vaid ka loodus. Suurem osa alast jääb Loodi looduspargi piiridesse. Tuntuim vaatamisväärsus on siin Paistu põrguorg oma viieteistkümne punase liivakivi paljandiga. Läbi kauni loodusmetsa viib 2 km pikkune matkarada otse „Loodi põrgusse” ehk uhkeima ja kõrgeima paljandini, milles leidub ka salapärane koobas.
Holstre-Polli mäed Paistust ida pool on populaarne puhkepiirkond, mida läbib tihe jooksu- ja suusaradade võrgustik.
9. Paistu kirik
on pühendatud neitsi Maarjale. Esmakordselt on kirikut mainitud 1234.a., mil see oli arvatavasti ristikujuliste piilaritega kodakirik. Selle hävitasid leedulased 1329.a., säilisid vaid müürid ja koor. Esialgse kiriku asemele ehitatud uus pikihoone, keskaegsed võlvid ja uhke kirikutorn purustati Põhjasõjas, kuid taastati hiljem.
1817.a. süütas pikne torni, tules hävis ka orel. Samas põlengus kannatada saanud ning väidetavalt 1745. aastast pärit tornikell on aga kirikus ümbervalatuna alles. Selle lasksid 1822. aastal Tartus I. W. Strandtmanni valukojas teha kiriku eestseisja Peter Reinhold von Sivers ja kreisikohtunik August Heinrich von Bock.
1852.a. ehitati uus torn, altar ja kantsel. Praeguse pseudogooti stiilis välisilme sai hoone aastal 1876, sisustusse (altar, kantsel, pingistik, oreliprospekt) jõudis pseudogootika juba 1852-53, õpetaja Karl Peter Ludwig Maurachi aegu. Läänetorn (arhitekt Matthias von Holst) on pärit aastast 1866. Altarimaali “Kristus ristil” (Riia maalija ja litograaf Johann Karl Ludwig Maddaus) kinkis Paistu kirikule Riia kaupmees Cumming 1853. aastal.
Selle kohta on teada niisugune lugu.
petaja Carl Maurach töötas nooruses Riias inglise kaupmehe Cummingu peres koduõpetajana. Pere noorimale tütrele meeldisid tema usuõpetuse tunnid väga ja neiu otsustas leeriõnnistuse vastu võtta kirikus, kuhu Maurach õpetajaks saab. Ka lubas neiu sellele kirikule kinkida altaripildi. Idee meeldis pere teistelegi lastele ja kõik nad tegid oma taskurahast annetusi. Isa toetas laste mõtet suurema summaga.
Kahjuks suri tütarlaps leeriõnnistuseni jõudmata.
Kuid Johann Ludvig Maddause maalitud altaripilt jõudis koos õpetaja Maurachiga Paistu. Kohale toimetas selle Holstre valla Vanausse talu omanik Heinrich Ainson oma hobusega. See leidis aset 1853. aastal.
Altariseina kavandas orelimeister Gustav Normann 1865. aastal.
Kui tööd said lõpetatud, siis üks remondimeestest roninud tornikuke selga – kukk olnud keskmise lamba suurune – ja teised mehed ajanud seda ringi. Tornist paistnud seitsme teise kiriku tornid.
Kiriku koorivõlvid on alates 1903.aastast kaetud Riia Jakobi kiriku eeskujul tähismaalinguga.
Aastail 1884-1916 oli Paistu kiriku pastor kirjanik Jaan Bergmann. Siin kirjutas ta ballaadid “Ustav Ülo” ja “Salme”, toimetas “Lastelehte”, koostas õpikuid ja tõlkis eesti keelde “Odüsseia” viis laulu.
Paistu kiriku organistina on töötanud ka koolmeister Jaan Adamson ja helilooja Friedrich August Saebelmann. Viimane esines sageli ka orelisolistina.
Kahest Paistu orelist teame vaid nende hävimise aastaid. Neist esimese kohta võime lugeda Wartburgi Hermanni kroonikast: „Leedulased põletasid 1329 Paistu kiriku, hävitades kallid klaasaknad ja oreli.”
Järgmine orel hävines 20. juulil 1817, kui pikselöök kiriku süütas.
Tartu orelimeister August Kessleri ehitatud orel pühitseti 18. jaanuaril 1853.a..
1903. aastal leidis aset kiriku järgmine põhjalik remont. 1904. aastal algas korjandus uue oreli heaks. Vöörmündrid käisid talust tallu, korraldati kontserte, esinejate hulgas oli lauljanna Aino Tamm.
Kohalikel mulkidel oli kodukirikule suurejooneliste annetuste tegemine auasi.
1898. aastal kinkis Holstre valla vöörmündri Mihkel Hanseni abikaasa oma ainsa õe Marie Alexandrine Vaga mälestuseks kirikule nahkköites altaripiibli.
1897. aastal annetas Õisu valla Torimu talu leskperenaine oma surnud tütre mälestuseks 42 küünlaga kroonlühtri tekstiga „Õndsa Õisu Torimu talutütre Lisa Sisaski mälestuseks sündinud 27. I 1878, surnud 26. VI 1896. Paistu kirikule kingitud 1897.”
1903. aastal surnud Peeter Vaga testamendi kohaselt sai kirik Pauluse, Johannese ja Jakobi kujuga küünlajalad.
1904. aastal annetas õpetaja Bergmann oma surnud tütre Clara mälestuseks tema enda soovil kaks seitsmeharulist altariküünlajalga ja kaks kolmeharulist kantsli küünlajalga.
1911. aastal kinkis Johann Torm oma naise mälestuseks orelivääri paremal küljel oleva lühtri.
1913. aastal annetas Marie Vaga (Soosaar) oma mehe mälestuseks 18 küünlaga lühtri orelivääri vasakul küljel.
Paistu Vabadussõja mälestusmärgi kavandamine algas 1937. aastal. Raha anti 1939. aastal Riiklikule Vabadussambale, mis pidi valmima 24. veebruaril 1943. aastal. Okupatsioonide ja sõja tõttu seda loomulikult ei sündinud. Nii kujunes, et Paistu ausamba nurgakivi pandi 1997. aasta novembris ja sammas avati 2. veebruaril 1998 kõigi nende auks, kes on langenud isamaa eest.
Isikud
- Jaan Bergmann (1856-1916) kirjanik, luuletaja, tõlk. Jaan Bergmann sündis 29. detsembril 1856. a. Kolga-Jaani lähedal Niilu talus. Ta õppis Põltsamaa kihelkonnakoolis, Tallinnas ja Tartu ülikoolis (lõpetas usuteaduskonna 1882. a.). Alates 1884. a. töötas Paistus pastorina. Jaan Bergmann suri Paistus 25. juunil 1916. a. ja maeti kohalikule kalmistule.
- Anna Kahu oli Paistu kihelkonnakooli õpetaja.
- Martin Kahu (1886-1970) pedagoog, organist, koorijuht
- Peeter Ruubel – Paistu kihelkonnakooli juhataja 1880-1899, luuletaja. Laulu „Kaunimad laulud pühendan sul“ sõnade autor.
- Andres Särev sündis 1902.a. Heimtali lähedal Varikul. Ta lõpetas Paistu kihelkonnakooli ja jätkas õpinguid Viljandis. 1922.a. alustas “Ugalas” näitlejana, aastail 1924-1926 oli samas näitejuht. Hiljem töötas ta lavastajana teistes Eesti teatrites. A.Särev suri 18.märtsil 1970 Tallinnas ja on maetud Metsakalmistule.
10. Loodi põrguorus
avanevad keskdevoni Aruküla lademe liivakivipaljandid. Sälkorg on kohati kuni 20 meetri sügavune. Kõrgeim paljand on 15 meetrit kõrge, selle jalamilt voolab välja allikas. Loodi põrgu seinas on nišitaoline koobas, mille ava on kolm kuni neli meetrit kõrge ning kaks kuni kolm meetrit lai. Kaugemal muutub koobas järjest kitsamaks ja madalamaks
Vanarahvas räägib, et sõdade ajal leidnud elanikud oru koobastes varju. Ka olevat siia peidetud palju varandust ning koolnu hõbedase kirstuga.
Loodi oru on lasknud XIX sajandil korrastada Laulu-Kadri. Siin olid jalutusrajad ja üle oja viis mitu sillakest. Läbi metsa oli raiutud siht, nii et Loodi mõisa härrastemaja rõdult paistis Paistu kirikutorn.