1. Tõrva
2. Pikassilla
Pikassilla on vana teedesõlm, Mulgi- ja Vana-Tartumaa piir ning Väikese Emajõe sillakoht. Pikassillat mainitakse legendaarseks saanud J. Adamsoni laulus „Üitsainus Mulgimaa“.
Pikassillas on peetud keskajal orduvõimude ja Tartu piiskopi vahelisi nõupidamisi. Sildu üle Väikese-Emajõe on läbi ajaloo ehitatud ja lõhutud mitmeid. Praegune sild valmis 1958. aastal. Pikasillas on sündinud helilooja Aleksander Läte (1860-1948). Väike-Emajõel on välja ehitatud sadam laevadele. Võrtsjärvel on viis saart: Kalasaar, Pähksaar, Ainsaar, Rätsaar ja Võnnsaar (Tondisaar).
Kalasaarel on majutamis- ja koosviibimiste korraldamise võimalus. www.kalasaare.ee Tel: +37252494
15. Vooru küla
Vooru linnamägi (Viljandi maakonna vanim linnus) asub maanteest vasakul Araku talu maal Õhne jõe ürgoru vallseljakul, mida ümbritseb soine heinamaa. Linnuse õue pikkus on 80 ja laius 60 meetrit, pindala 4800 ruutmeetrit. Suur osa vallist ja õuest on lõhutud kruusavõtmisega XIX sajandi lõpul. Linnus on rajatud keskmisel rauaajal (VI-VII sajand) ja oli kasutusel kuni XI sajandini. Linnus on kolmel korral maha põlenud.
Kui sakslase siin ollu, sis tahtnu na Voorusse ka lossi ehite. Nõnda sis hakatu lossimäge ehiteme kate järve läiksesse. Üte nimi on Peetruse järv, teise nimi Veke järv. Veetu siis pallu liiva kokku, et kõrge mägi saia. Neil ollu siände mõte, et neist järvest sügav vesi ümber laske. Mägi saanud piaaegu valmis, kui na leidnu Tarvastusse uue koha, mis ollu paremp ja nõnda jäänu lossi ehitamine pooleli. Mägi on praegu alles ja seepärast seda kutsutavatki Linnamäeks.
3. Suislepa küla
Suislepa asub Tarvastu vallas Viljandi-Pikasilla maantee ja Õhne jõe ristumiskoha juures. Mõis rajati sinna XVII sajandi lõpul. XVIII sajandi keskel jagati see Vana- ja Uue-Suislepa mõisaks. Nii nimetati ka valdasid, mis 1935. aastal liideti üheks Suislepa vallaks.
Uue-Suislepa mõisa peahoone on sokkelkorrusega, veidi nõgusa täiskelpkatuse ja katuseärklitega. Säilinud on varaklassitsistliku kujundusega puittrepp, siseuksed ja välisuks. Parun von Kruedeneri perekonnale kuuluvas endises mõisahoones asub 1921. aastast alates kool. Uue-Suislepa peahoonest jõe poole laskub terrassidena kujundatud pargiosa.
Mõisale kuuluvast õunaaiast on pärit terves Euroopas levinud Suislepa õunasort, mida siin kasvatati juba XVIII sajandil ning mis on aretatud tõenäoliselt Pärsia punase suviõuna seemnetest. 140-aastane Suislepa õunasordi tüvepuu hävis 1970. aastatel. Puud meenutab mälestuskivi koolimaja juures. Suislepas äratab tähelepanu arhitektuurimälestisena kaitse all olev vana, hollanditüüpi tuuleveski kere.
Õhne jõe ääres vana silla juures on suure näljaajaga seotud liivakoobas, mida kirjanik Jakob Tamm on kirjeldanud oma luuletuses „Urgas” (1890). Koopa lähedal on mälestusmärk ka aastatel 1695-1697 olnud suure nälja ohvritele. Paljand ise on 15 meetrit pikk ja kaks meetrit kõrge. Põhjasõja-eelsel näljaajal tahtnud talupojad mõisnikult leiba, mõisnik ei tahtnud niisama anda. Kuna tööd anda ei olnud, siis lasknud neil käike kaevata. Hiljem kasutati neid käike varjupaigana.
4. Kivilõppe
Kivilõppe nimi on sellest saand, et siin on kivid ära lõppend. Vanasti, kui maad hariti, oli palju kive olnud, aga need ära koristatud. Pärast kui inimesed jälle tulnud uuesti siia randa, siis pole enam kive olnud. Siis öeldud, et kivid lõppend.(Rahvapärimus)
Kivilõppe külas tee ääres on tuuleveski ja vana talu. See on vendade Simmide sünnipaik. Vanemast vennast Ants Simmist (1877-1946) sai Vanemuise teatri näitleja, pärastpoole näitejuht ja direktor.
Noorem vend Juhan Simm (1885-1959) õppis Berliinis Sterni konservatooriumis dirigeerimist ja kompositsiooni. Seejärel töötas ta Vanemuise muusikajuhina ja dirigendina. Juhan Simm tegutses heliloojana ning oli paljude laulupidude üldjuht. Simmide sünnikohas on mälestuskivi ja lähedal Ants Simmi ning tema pereliikmete matusekoht.
Kivilõppel on kivipost ja selle pääl kolm ringi, igal rist sees. Sinna olevat maetud kolm Rootsi kindralit. Ühte talu on siin praegu Majoriks kutsutas, sääl olla elanud ülemus, major. Sellest ka talule nimi.
Kivilõppe rändrahnud olevat saanud vee piirile Kalevipoja ja Vanapagana jõukatsumisest, kes mõlemad lennutanud need siia teiselt poolt Võrtsjärve. Seega oli kivide õhulend kaheksa kilomeetrit pikk. Eks rahva meelest võitnud jõukatsumise ikka Kalevipoeg, kuid tegelikult asuvad kivid päris lähestikku. Kalevipoja rändrahnu ümbermõõt on 11,8 ja kõrgus 2,4 meetrit.
16 Võnnsaar (Tondisaar) on Võrtsjärve kõige atraktiivsem saar. Kunagi oli paiknenud siin mõisnike pidutsemise hoone – lustihoone. Ka on olnud siin mõisa järvevalvuri ajutine hoone. Praegu on saar tühi, kuid küllalt risustatud. Saare kohta on mitmeid muistendeid, põhiliselt saarel asunud tontide kohta (siit nimetus Tondisaar). Purjekate ajastul sõideti siia nelipüha esimesel pühal kõikidest Võrtsjärve randadest pidutsema.
Isikud
Arumetsast (Arromõtsa) on pärit kirjanik Nikolai Baturin, kes kasutab paiga puhul koguni Armumõtsa nime, mis sellele eriti romantilise kõla annab. Lapsepõlvest Arumetsal kirjutab Nikolai Baturin oma jutustuses „Varahilisel ajal” (LR 1974) ja romaanis „Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija” (1993).
Tarvastu
Tarvastu kihelkond asub Võrtsjärve läänekaldal. Tarvastu on üks vanemaid muinaskihelkondi Eestis. Juba 1225. aastast on teateid Võrtsjärve-äärsest kirikukihelkonnast, Tarvastu preestrit mainitakse esmakordselt 1234. aastal.
Rahvasuu pajatab, et Tarvastu nimi on tulnud siinsetes metsades elanud metsveise ehk tarva rohkusest.
Tänu viljakale põllumaale oli Tarvastu kihelkond üks tihedamini asustatud ja jõukamaid piirkondi Mulgimaal. Tarvastu ümbrus on tihedalt seotud ärkamisaja sündmustega. Just Tarvastu meeste peades tekkis mõte asutada talupoegade pärisorjusest vabastamise tänutäheks keiser Aleksander I mälestuseks Eesti Aleksandrikool. Ärkamiseajal peeti Tarvastut üheks enim ajalehti lugevaks kihelkonnaks Viljandimaal.
5. Tarvastu linnus
asus saarel, mida ümbritses veega täidetud vallikraav. Oletatakse, et varem paiknes sealsamas muinaseestlaste linnus. Linnuse ruumid võlviti XV sajandi alguses, sest alates 1410. aastast viibis seal sageli ordumeister. Linnus sai tugevasti kannatada Liivi sõjas, kuid hävines püssirohuplahvatuse läbi.
Linnuse lasksid 1596. aastal õhku kaks linnusepealiku poolt halvasti koheldud noormeest, kes põgenedes püssirohukeldri süütasid. Plahvatusest vappunud kogu ümberkaudne maa. Paksud põllukividest müürid matsid enda alla 37 lossielanikku. Hukkunud maeti tõenäoliselt Tarvastu kiriku põhjaküljel asuvasse ühishauda. Linnusekive kasutati ümberkaudsete hoonete ehitamiseks
Siin liikuvat kuuvalgeil öil valge naisekogu, viitsestarosti imeilus tütar Danusia Zilinska, kes uppus vallikraavi ja hauas rahu ei leia, tulles lossimägedesse oma mõrtsukat otsima. Neiu on maetud Tarvastu kiriku juurde. Tütarlaps olnud ilus, kuid samavõrd ka õel, kes meeste pead segi ajas ja tüdinedes kõrvale heitis. Kuni üks kõrvaleheidetutest, Zdenko Wierzinsky ta kägistas ja laiba vallikraavi viskas. Tema koos Janusz Grczezinskyga lasknudki linnuse õhku.
Tarvastu mõis
XVII sajandil tekkis linnuse asupaika Tarvastu mõis, mis linnuse tõttu sai oma saksakeelseks nimeks Schloß Tarwast. Mõisakeskus püstitati linnusest lõunasse, teisele poole ürgorgu. Mõisa omanikeks Poola ajal olid Fahrensbachid, Rootsi ajal de la Gardie´d. 1680. aasta reduktsiooniga sai Tarvastust riigimõis. 1820. aastatel said mõisa omanikeks von Mensenkampffid, kelle valdusse jäi Tarvastu kuni 1919. aasta võõrandamiseni. 1820. aastatel algas ka mõisasüdame väljaehitamine. Peahoone oli mõisas ühekorruseline tagasihoidlik ehitis (tänaseks päevaks hävinud). See-eest kõrvalhooned püstitati väga esinduslikud. Meie päevini on säilinud 1842. aastal valminud stiilne klassitsistlik ait, samuti samast ajastust pärit viinavabrik. Keskaegsete linnusevaremete vahele püstitati 1825. aastal von Mensenkampffide klassitsistlik matusekabel, mis on omalaadsete hulgas üks kaunimaid. Ruudukujulise põhiplaaniga kabelil on obeliskilaadne kõrge katus ning selle kõik neli fassaadi on kujundatud nelja sambaga portikustena. Hõlpsaks pääsemiseks mõisasüdamest matusekabelini paigaldati Tarvastusse 1879. aastal üle oru viiv malmist portaalidega rippsild. 1931. aastal viidi sama sild Viljandi lossimägedesse.
Kullamägi on seitsme kuni kaheksa meetri kõrgune liivakivipaljand. Punakaspruuni liivakivi sisse on allikaveed kujundanud koopaid.
Tarvastus on Kullamägi. Selles künkas on urgas, kolmeharuline. Igas harus asunud muiste Vanapagan. Need olnud kole suured, tulnud vahel urkast välja. Pea ulatunud üle puude. Ei ole ometi iseäralikku paha teinud inimestele.
6. Tarvastu kirik.
Tarvastu hiliskeskaegse apostel Peetrusele pühendatud kiriku, mille laele barokk-kunstnik oli maalinud viimse kohtupäeva ingleid ja kuradeid, süütas 1892. aastal põlema pikne. Kohale rutanud rahvas asus päästetöödele. Tulest suudeti päästa orel, altar, kroonlühtrid ja pingid. Kuigi kohal olid Tarvastu mõisa tuletõrjujad, jäi tollane tehnika meeste jõupingutustest hoolimata napiks. Kahjuks oli ka tuule suund ebasoodne ja põlev torn vajus kiriku katusele, süüdates nii kogu kiriku.
Hääd kätt kirikusse tulles oli kiriku laen põrgukatel ja selles inimese jalad üleveere väljan. Vanakurat hargiga, punatse püksi jalan ja punane müts pähen aije inimesi katla tagasi. Kes pattu tegi, need aeti katlasse, kes varastasid ja teiste oma võtsid. Ka alasti latse oli kiriku laen. Ingli kandsiva neid ommi tiibega. Põrgu kujutus oli eespool oreli kohal, inglid aga kesk lage.
Juba pooleteist aastat pärast põlemist pühitseti Gustav Beermanni juhtimisel ehitatud uus, vanast kirikust suurem pseudogooti stiilis jumalakoda, mille tornitipp ulatub 62 meetrini. Kuke asemel hakkas torni tippu kaunistama kullatud rist, mis ilusa ilmaga paistis 14 kilomeetri kaugusele. Pseudogooti altariseina kaunistavad Tüma talu peremehe Jaan Wiira nikerdatud inglid. Ühe ingli käes olevas Uues Testamendis on kirjas inglite sünnilugu, kuhu on lisatud õpetaja, praost Michael Jürmanni sõnad: „Need kaks inglikuju on Tarvastu walla Tüma talu peremees Jaan Wiira oma käega walmistanud. Et tema parem käsi wigane on, siis on tema need kujud on pahema käega nikerdanud. Need kujud on Jaan Wiira kirikule kinkinud, et oma südamlikku armastust oma Õnnistegija ja Tema Püha Koja wastu üles näidata. Kiriku poolt on kõigest temale need kulud tasutud, mis selle töö juures teistele on makstud. Jumal tasugu temale seda armastuse töö ja waeva oma igaveses Autemplis. Tarvastus 24. Märtsil 1906. Praost M. Jürmann Tarvastu õpetaja.”
Isikud
- Aastatel 1955-1987 oli Tarvastu koguduse õpetaja legendaarne Harry Haamer. Pärast Harry Haameri surma on Tarvastus teeninud ka tema poeg Eenok Haamer ning siis Naatan ja Markus Haamer.
- Tarvastus Kõksi talus on sündinud ajakirjanik, õpikute autor ja luuletaja Ado Grenzstein (Piirikivi) (1849-1916), kes on tuntud lastelauliku „Viisk, põis ja õlekõrs” autor.
- Martin Klein (1886-1947) on sündinud Kitsi-Kleini talus. Martin Klein oli esimene eestlane, kes võitis olümpiamedali. See juhtus Stockholmi olümpiamängudel 1912. aastal, mil ta võitis klassikalise maadluse keskkaalus hõbemedali. Ta maadles soomlase Alfred Asikaineniga 11 tundi ja 40 minutit.
- Tarvastu mailt Ilissa talust on pärit Mulgimaa laulik Ado Reinwald (1847-1922).
- Endises Kuressaare kroonuvallas Vaigu talus sündis luuletaja Andres Rennit (1860-1936). Tema on Tarvastu-murdelise luuletuse „Mul meelen kuldne kodukotus” autor.
- Vaigu naabruses asunud Kitsi-Tamme on lauljanna ja laulupedagoogi Aino Tamme sünnikoht ja lapsepõlvekodu.
7. Mustla
Pääle katku ja Põhjasõda tulid mustlased ülejäänud inimesi rüüstama. Nad tulid lõunapoolt Virtsjärve äärt mööda ja tapnud kõik järve ääres elavad inimesed. Jõutud väikese oja kaldale ja tahtnud sealt hobusega otse läbi sõita. Oja osutus mädaks ja hobune uppus. Mindi järve äärt mööda edasi Kalbuseni. Kalbuse peremees märkas rüüstajaid ja peitis end ahju peale. Kui mustlased jõudsid tuppa, hakati riideid kuivatama. Peremees näinud, et need on naised mehe riietes. Siis löönud puuhaluga ühe mustlase maha. Jõgi, kuhu uppunud hobune, kannab Mustla oja nime ja linn selle oja lähedal Mustla nime.
Mustla tekkis XIX sajandi lõpul, mil Tarvastu mõis ja kirikumõis hakkasid Mustla kõrtsi juurde krunte müüma. Aleviõigused hakkasid Mustlas kehtima alates 1. jaanuarist 1927. Aegamööda hakati Mustlasse rajama pisiettevõtteid nagu saeveski, nahaparkimistöökoda jt. 1938. aastal sai Mustla linnaõigused, millest loobuti 1979. aastal.
17. Pulleritsu küla
Pulleritsu küla asub Paistu vallas Holstrest kolme kilomeetri kaugusel. 1833. aastal alustas seal tööd Pulleritsu kool. Aastail 1852-1879 töötas koolis Jaan Adamson, pärast tema surma oli aastail 1879-1882 Pulleritsu koolis õpetajaks Andres Aavik, helilooja Juhan Aaviku isa. Pärastpoole töötas ta edasi koolmeistri ja muusikakoori juhina Pirmastu koolis. Pulleritsu koolis on õppinud keeleteadlane Mihkel Veske ja kirjanik Juhan Kunder. Pulleritsu koolihoone seinale on pandud mälestustahvel. Holstre kooli juures on mälestuskivi Jaan Adamsonile – on ju Holstre kool otsene Pulleritsu kooli järglane.
8. Holstre
Esimesed andmed Holstre mõisa (Holstfershof) kohta pärinevad 1494. aastast, mil ordumeister Johannes Fryberg de Hornkhove läänistas feodaalõiguse alusel mõisa valge järve (Wittensee) ääres Nicolaos de Holsteferile. Läänihärra nimest tuleneb ka hilisem Holstre kohanimi. Tollal paiknes seal kivist kindlustatud mõisahoone ehk vasallilinnus, mille jäänuseid on hiljem maa seest välja tulnud.
Alates XVII sajandi lõpust oli Holstre riigimõis. Säilinud on mõned kõrvalhooned. Neist esinduslikem on otse Viljandi-Mustla maantee äärde jääv 1780. aastatel ehitatud kõrgel soklil varaklassitsistlik köögihoone. Praegu paikneb kunagise linnuse kohal mõisapargis 1930. aastatel ehitatud koolimaja.
Holstre kool on Pirmastu ja Pulleritsu vallakooli järglane.
Paistu kirikukatsumise protokoll 1786. aastal tõendab, et sel ajal oli Holstres eesti laste jaoks kaks külakooli. Seega on esimesed talurahvakoolid rajatud Holstresse enam kui 200 aastat tagasi. Kahjuks pole ühestki ürikust leida, kus need esimesed Holstre koolid asusid ja kes olid õpetajad. Esimesed Holstre koolid ei jäänud kauaks püsima, sest mõis ei olnud huvitatud talulaste koolitamisest. Praegune Holstre koolimaja ehitati 1933. aastal arhitekt August Volbergi projekti järgi kuueklassiliseks kooliks.
Põhikooli juurde on püstitatud 7. septembril 1963. aastal mälestuskivi, mille tahvlil seisab „Jaan Adamson (26. okt 1824-15. aprill 1879) Pulleritsu koolmeister 1852-1879 ja rahvusliku liikumise aktiivne tegelane”.
Holstre kuue kilomeetri pikkune looduse õpperada saab alguse Holstre põhikooli pargist, kus asub ka raja skeem. Rada kulgeb mööda Holstre ümbruse järvede kaldaid ja viib rändaja kokku väga erinevate taimekooslustega nii niitudel kui ka metsas.
Holstre maastikule annavad ilme kühmud ja kuplid, mille vahele lohkudesse jääb rohkesti järvi: Laose ja Nõmme järv, Rõikajärv, Pirmastu, Holstre ja Holo järv.
Holstre järved on Viljandimaa kõige sügavamad järved. Holstre järvedest on kõige põhjapoolsem ja kõige sügavam Linajärv (16,7 m, pindala 1,7 ha). Järve kaldad on kõrged ja künklikud. Seal kasvab segametsa ja põliseid pärni ning kuuski. Kaldariba on liivane ja napi taimestikuga. Vesi on kollakaspruun, õitsemise ajal aga rohekas. 4 meetri sügavusel läheb vesi järsku külmaks. Järve kaldal on häid telkimiskohti.
Linajärve kohta räägitakse, et ta olevat tekkinud meteoriidi langemisest, seepärast olevatki ümmargune.
Mustjärv on väga mudase põhjaga segatoiteline järv (suurus 1,2 ha, sügavus 7,6 m). Mustjärv on umbjärv, kollakaspruuni läbipaistva veega (2,7 m). Järvele tungib peale õõtsik, samuti rohke veesisene taimestik. Mustjärves pidavat elama hiidkoger, sammal selga kasvanud ja silmad taldrikusuurused.
9. Mustjärve pisut kõrgema idakalda lõunaosas on looduskaitsealune Holstre Kindralimägi.
Mäel kasvavad põlismännid.
1784. a. maeti siia Holstre viimane mõisnik kindral von Berg. Tema surma järel sai mõis kroonumõisaks, Holstre vald aga kroonuvallaks.
Nõiajärv paikneb umbes 300 – 400 m Linajärvest kagu pool põlises laanes ümbritsetuna õõtsikuringist. Kinnikasvavas järves on vaba vett väheks jäänud, sügavus arvatakse olevat 15 meetrit.
Holstre (Kooli) järv paikneb Holstre kooli pargi serval. Järv on 2,9 ha suurune ja sügavus 16,3 m. Kallas on liivane, kuid vesi läheb järsku sügavaks ja külmaks ( 3 m sügavusel). Vesi on rohekaskollane ja keskmiselt läbipaistev. Umbjärv, vähese liigivaese taimestikuga. Järve ümbritsevad põllud.
Kullijärv asub Holstrest 3 km kagu pool. Selle pikliku pehmete kallastega veekogu pindala on 6,2 ha, suurim sügavus 5 m. Järve ümbritsevad sanglepad. Kullijärv on mudarikas, seal võimutseb vesikarikas. Järv kasvab kinni. Liigirikka taimestikuga (28 liiki), mille vööndi laius on umbes 10 m. Vett toovad järve kraavid, väljavool on Viiraste oja kaudu Ärma jõkke. Vesi on oranž, läbipaistvus 1,7 m. Peamised kalad on koger ja mudamaim.
10. Holstre-Polli spordi- ja puhkekeskus
Holstre-Polli on suusabaasina tegutsenud 1965. aastast. Baasi rajasid legendaarne suusatreener Heino Bergman koos Viljandi spordikooli suusaosakonna õpilaste ja vabatahtlikega. Suusabaasi tase on kogu aeg paranenud ning kasutamine suurenenud. 2005. aastal moodustati keskuse arendamiseks Viljandimaa spordi-ja puhkekeskuseks sihtasutus, mille liikmed on Viljandi maakond, Viljandi linn ja Paistu vald. 2009. aastal avati uus paljude võimaluste ja mugavustega peahoone, kus on 49 voodikohta, pesemis- ja riietusruumid, saunad, kohvik ja seminariruumid. Baasis on võimalik kasutada tasuta kõiki radasid (sealhulgas 2,5 km pikkust asfaltrada), rentida spordivarustust ja kasutada autokaravani parkimisvõimalust. Spordi- ja loodusradu on kokku 35 km.
11. Pirmastu-Nõmme
Siinsest alast kuulub suur osa Loodi loodusparki. Nõmme liivik on kruusliivast koosnev lainjas tasandik. Põhja- ja loodeosas on liivik kaetud männimetsaga, lõuna pool leidub ka põllumaad. Nõmme külas paikneb liivakarjäär, kus saab hea pildi siinsest mullastikust. Tasandikku liigendavad orud. Verilaske oja orus asub neli järve.
12.Tilli kadastik
Kaitsevööndi moodustab suhteliselt suurte puudega kadastik, mille kõrgus on 2,5 meetrit, mõned puud kõrguvad isegi 6,5 meetrini. Rohkem selliseid kadastikke Viljandimaal ei leidu. Sealkandis võib kevaditi ka kõige varem päevitajaid näha. Küllap on koht ümbruskonnast valgem, kuivem ja soojem, sest miks muidu kadakad mingil seletamatul põhjusel Mulgimaal juuri ajama on hakanud.
13. Tillijärv ehk Pirmastu Supsijärv
(sügavus 16,3 m, pindala 2,4 ha) asub merepinnast 63,4 meetri kõrgusel.
14. Rõikajärve
(sügavus 13 m, pindala 2 ha) kõrgetel kallastel kasvab lepik, idakaldal on liivane supelrand. Rõikajärve vesi läheb järsult sügavaks, kuid on hea läbipaistvusega.