Ajalooline ülevaade

AJALOOST

Kultuuriloolise Mulgimaa põhituumiku moodustavad Halliste, Karksi, Helme, Paistu ja Tarvastu kihelkonnad ning mõningane osa Viljandi ja Saarde kihelkondadest. Mulgimaa ajaloolis-kultuuriline piirkond on välja kasvanud Sakala muinasmaakonna lõunaosast ja asub tänaste Viljandi, Valga ja Pärnu maakonna territooriumil. See ala langeb kokku piirkonnaga , mille asukad kõnelesid (vähesel määral kõnelevad veel praegugi ) mulgi murret.

Muinasaja lõpuperioodist eristavad ajaloolased tänase Mulgimaa alal peamiselt nelja piirkonda. Kõige selgem neist on Alistekund e Aliste muinaskihelkond, mida on mainitud ka “Henriku Liivimaa kroonikas”. Lisaks Halliste kihelkonnale hõlmas see ka Ruhja ümbruse kuni Säde jõeni ning tõenäoliselt ka Karksi ala. Muistse kihelkonna võis moodustada ka Helme piirkond, mille asustuskeskuseks oli Helme-Tõrva ümbrus. Siia arvatakse kuuluvat ka Tarvastu ümbrus. On ka arvamusi, et Paistu ja Tarvastu olid omaette muinaskihelkonnad. On tõenäoline, et Mulgimaa alad olid Viljandiga tugevemalt seotud (resp allutatud) kui Põhja-Viljandimaa alad.

Pärast Muistset vabadusvõitlust läksid Lõuna-Sakala alad Mõõgavendade ordu, hiljem Saksa ordu Liivi haru (Liivi ordu) valdusse. Siinseteks kõrgemateks ordu esindajateks said Karksi foogt (Halliste, Karksi, Helme; 1535 läks ordumeistri otsealluvusse) ja Viljandi komtuur (Paistu, Tarvastu). Mulgimaa piirides asusid Tarvastu linnus (Viljandi komtuuri majandusmõis), Karksi linnus (ordusõjaväe varustuslinnus; K. Alttoa, VMAR 2008) ja Helme linnus.

Nii muinas- kui ka keskaegse asustuse ja taluelu kohta on vähe teada, kuna kirjalikke allikaid napib ning arheoloogilises mõttes oli Mulgi ala pikka aega eikellegimaa (H. Valk, Mulgi Instituudi I konverents).

Pärast Liivi sõda ning Poola-Rootsi sõdadeperioodi ning demograafilist katastroofi järgnes pikk stagnatsiooniperiood.

Praegusel Mulgimaal asub 11 omavalitsust: Abja, Halliste, Paistu, Pärsti, Tarvastu, Karksi, Helme, Põdrala ja Hummuli vald ning Tõrva ja Mõisaküla linn.

Üsna levinud arvamuse kohaselt hõlmab Mulgimaa tervet Viljandimaad – Paistu, Kõpu, Viljandi, Tarvastu, Kolga-Jaani, Suure-Jaani, Pilistvere , Põltsamaa kihelkonda; Helme kihelkond Valgamaalt ja Halliste ning Karksi kihelkonda endiselt Pärnumaalt

Seda nimetatakse Suur-Mulgimaaks

MULKIDE PÄRITOLU

Praegu loetakse mulkideks ja selle on ka Mulgi Kultuuri Instituut võtnud enda tegevusala piirideks just vanema kultuuriloolise Mulgimaa ala – 5 kihelkonda

Aga esimese ametliku määratluse andsidki mulgid ise omale just Suur-Mulgimaa piiride järgi ja seda tegi 1934. aastal Tallinnas asutatud Mulkide Selts, öeldes oma põhikirjas nii:

Mulgi päritolu loetakse need eestisoost Vabariigi kodanikud, kelle esiisad on teoorjuse lõpetamise ajal, so 1860 aastate ümber seisnud Viljandimaa valdade või Valgamaa Helme kihelkonna valdade, või Pärnumaal Halliste ja Karksi kihelkonna valdade nimekirjas. Ema päritolu loetakse mulgiks ainult üks põlv. Mulgimaale sisserännanute, teiste eestisoost Vabariigi kodanikkude lapsed loetakse ainult siis mulkideks, kui nad Mulgimaal on sündinud, üles kasvanud ja omavad Mulgimaal kinnisvara. Ilma viimase nõudmiseta loetakse vaid Mulgimaale sisserännanute lapselapsed mulkideks, kui nad Mulgimaal sündinud ja üles kasvanud ! (tsit. Eckbaum 1939)

KUST ON PÄRIT SÕNA MULK?

Hõimunimi mulk ei saa olla väga vana, igatahes ei ole seda kirjas 1808 aastal ilmunud A.W. Hupeli eesti-saksa sõnaraamatus. Esmakordselt on see nimi kirjanduses kasutusel F.J Wiedemanni sõnaraamatus (ilmunud 1869)

Tegemist olla läti laensõnaga (läti keeles mulkis – loll, tobu) mis alul olnud hüüd-ja sõimunimi aga hiljem kaotanud oma halvustava tähenduse ja muutunud hõimunimeks

Fakte ajaloost

Esimene talu Eesti-ja Liivimaal osteti pärisomandisse Abja rüütlimõisast 1853 a.
Esimene mõis osteti eestlase poolt 1868 a. Helme kihelkonnas Roobe mõis
Talle järgnes 1870 Peeter Vidriks, kes ostis Penuja mõisa ja 1872 Abja –Vanamõisa ostnud Andreas Palenberg
1870 aastaks oli Liivimaa kubermangus ostetud pärisomandisse 26% taludest (Halliste kihelkonnas 94 %), samas Eestimaa kubermangus vaid 5,5 % taludest.

KUST TULI MULGI JÕUKUS?

LINAKASVATUS

1861 alanud Ameerika Kodusõda jättis Euroopa tekstiilivabrikud ilma toorainest – puuvillast. See asendati kiiresti kohapeal kasvava toormega – linaga. Kasvav nõudlus tõstis lina hinnad kiirelt kõrgeks ja see võimaldas talusid välja osta.

Linakasvatuse üks probleem on aga see, et taimena kurnab lina maa ära. Maksimaalselt kahel aastal järjestikku on võimalik lina ühel-samal maalapil kasvatada. Asi läks niikaugele et rukist ja muud teravilja oli vaja mõisast juurde osta ja mõisnikud keelasid lausa 50 % maast lina kasvatada (päriseks ostmata taludes) Tuli ette ka juhuseid, kus juba tärganud linaoras mõisa poolt hävitada lasti, sest talumees oli enamuse maast selle alla külvanud . Seega tekkis vajadus maid juurde rentida või siis osta. Kaugemalt juurdeostetud talud olid mulgist peremehele vaid teenimisallikas ja kõik muu põllumajandus jäi soiku. Sulastena ja päevatöölistena tööd saanud talupojad aga ei leidnud muul ajal tegevust ja seega ka mitte teenistust. Tekkis suur sotsiaalne ebavõrdsus, kus peremees eristus sulasest üha enam

19. sajandi lõpuks oli talupere niivõrd lahku kasvanud , et pererahvas ja sulasrahvas elas ja sõi eraldi. Sulastele jäi kas häärberi väiksem osa, kehvemini viimistletud ruumid, mida kutsuti peretoaks , kus nad said ise ka süüa teha, või siis ehitati taluõuele ja ka eemale teenijatemajad (Mulgimaal nimetati alataredeks) Linakasvatuseks vajalikku maad võeti sulastest muudkui vähemaks ja vähemaks, nii et tihtilugu sai teenija pidada vaid aiamaad. Töö eest hakati tasuma kindlalt kokkulepitud palgas. Taluperede sotsiaalne diferentseerumine paistis välja nii suhtumises kui elu-olult. Teenija -ja sulasrahvale peeti ebasündsaks ja andestamatuks kanda linlikke, poest ostetud riideid, neid võisid kanda vaid pererahvas. Eluasemed olid erinevad – kui peremees ehitas endale uue, kahe korstnaga häärberi (mis seisis teistest hoonetest eraldi), siis isegi uus, ehitatav sulasemaja oli enamjaolt rehetare põhimõttel, kus ka laut elamuga ühe katuse all oli.

Enamjaolt elas sellistes mulgi suurtaludes 3-4 lastega peret. Peremehe pere kõrval võis seal elada ka tema vend või õde oma perega, kuid neil puudusid õigused maale ja otsustamisele ning olid põhimõtteliselt teenijad. Lisaks veel peredega sulaseid, kes olid tihtipeale ka paljulapselised. Mida aeg edasi, seda rohkem hakati eelistama veel vabasid poisse ja tüdrukuid, neile pidi vähem maksma, kuna puudus vastutus pere toitmise eest. Keskmiselt suures mulgi talus elas 20 – 30 inimest, suuremates kuni 50.

Selline suurmajapidamiste rohkus ja talude uhkus tõi kaasa silmnähtavalt suurema hävingu kui teistest Eesti piirkondades. Nõukogudeaegsed küüditamised ei viinud siit küll rohkem inimes kui mujalt aga paljud suurmaaomanikud põgenesid hirmuga Läände ja neil kes Siberist tagasi tulid, ei lubatud tihtipeale tagasi oma kodukanti naasta, vaid suunati teistesse riigi piirkondadesse. Suured talud muudeti kähku kolhooside keskusteks ja kontoriteks, kompleksidesse ehitati juurde uusi hooneid ja aegade paranedes koliti nendest välja veel parematesse ja uutesse kompleksidesse. Ühepere koduna kasutamatuks muudetud mulgi suurtalud jäid tühjaks ja enamjaolt lagunema.

Vaatamata Mulgimaa tormilisele majanduslikule arengule 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul jäi mulk paradoksaalsel kombel ise väga konservatiivseks ja alalhoidlikuks ning kõige enam avaldub see materiaalse kultuuri valdkonnas, eelkõige aga rahvarõivaste juures.

Mulgi rahvarõivad säilitasid 19. sajandil mitmeid väga vanu rõivaelemente nagu puusapõll, linik, sõba (kõrik), mulgi rätt, vaipseelik (sõba, sõuke), pallapool jne. Eriti alalhoidlik rõivamoodide ja kaunistusviiside poolest on olnud Lääne-Mulgimaa Halliste ja Karksi kihelkonnad. Sealne rahvarõivas püsis peaaegu muutumatuna kuni rahvarõivaste kasutuselt ärajäämiseni ja seda eriti Hallistes. Siin kantud poolrattaga või kaukaga hamed (särgid) ja vammused säilitasid veel 19. sajandi keskpaikugi oma arhailise lõike.

Arhailistel rõivaosadel esinev taimeaineline mulgi tikand omas teistsugust ilmet – oli muistne. Selle tikandi erinevus seisnes ornamendis, selle ainestikus, värvustes ja tikkimistehnikates, teda esines sõbadel, puusapõlledel, põlledel, mulgirättidel ja suurättidel. Seesuguse tikandi kompositsioonivõtted kandsid keskaegse väljenduslaadi pitserit. Eelkõige väljendus see üksikmotiivide kasutusviisis, mil motiivid paiknesid romaani ja gooti dekoorile iseloomulikult üksteise kõrval, kokkusulatamata ning seejuures ka ajastule väga tüüpilises süsteemis.

Paistu, Tarvastu, Helme kihelkonnad kuulusid etnograafiliselt Lõuna-Viljandimaa Ida-Mulgimaa rühma, mille keskuseks on traditsiooniliselt peetud Tarvastu kihelkonda. Siit ulatus mõju Paistu, osalt Helme ning Viljandi kihelkonnast Päri ja Viiratsi valda. Mulgi idaosa, eriti Helme kihelkond, oli vastuvõtlikum naaberaladelt laenatavaile nähtustele, Ida-Mulgi naised olid uuendusmeelsemad kui Lääne-Mulgi naised. Siin said varem üldiseks ka näiteks uuemat laadi mitmevärvilised, eriti punaste kirjadega kindad. Iseloomulik sellele piirkonnale nagu Lõuna-Eestile üldse oli aga geomeetriline kiri. Erinevalt Hallistest ja Karksist, kus veel 19. sajandilgi kaunistasid vanad taimeainelised tikandikirjad nooriku- ja pulmarõivaid, esines seesuguseid tikandeid Tarvastus vähem. Siin valitsesid erilaadsed punased, mõnede taimeliste sugemetega geomeetrilised kirjad. Nähtavasti peegeldas antud pilt vastavate tumedate taimmustrite varasemat laiemat levikut ning nende järk-järgulist taandumist Tarvastu punaste geomeetriliste kirjade ees. Uuendustele suhteliselt vastuvõtlik Helme kihelkond erines mitmeski osas teistest Mulgi kihelkondadest. Näiteks puuduvad siit andmed omanäoliste, peene labasekoelise linase keskosaga õlalinikute kohta, mida kanti kõigis ülejäänud Mulgi kihelkondades ja millel otstesse olid sissekootud jämedamast mustjassinisest ning peentest punastest villastest lõngadest reljeefsed triibud. Samuti ei kodunenud siin Hallistes, Karksis, Tarvastus ja Paistus ülipopulaarsed ruudulised viielõngalised tekid, vaid kanti visalt musti sõbasid. Peakatete osas võtsid Helme naised naaberkihelkonna Rõngu eeskujul omaks väikese tülltanu ja pikk-kuue kõrval kodunes siin ka kampsun.

Küsimusele, miks erinesid teineteisest nii palju Halliste-Karksi ühelt poolt ning ülejäänud Mulgimaa teiselt poolt, miks oli Mulgi talupojakultuur võrreldes ülejäänud Eesti ja isegi lähinaabritega nii vanapärane, pole ammendavat vastust leitud.

Huvitavat lugemist

NALJU MULKIDEST

Uhke ja iseteadlik

Ühte Abja ümbruskonna tallu tulnud -veel õndsal tsaariajal- põllumajanduslik instruktor, kes olnud oma tavalisel ametialasel käigul.
Noor ametnik sõitnud rattaga talu usseväratist sisse ja küsinud esimeselt vastutulijalt, et kas peremehega kokku saab. Küsitav olnudki peremees ise. Kere ja meele poolest kaugelt teistest üle ja eluvaatelt üdini iseteadlik mulk.
Peremees võtnud piibu suust ja vaadanud silmi pilutades võõrale otsa. Siis hakanud pärima, nagu see on mulgi mood, kes kunagi ei taha oma asjaliku vastust raisata, enne kui ta ei tea, kellega tal tegu on.

– „Oled kuskilt kavempelt võh?”
– „Kaugelt ikka jah,” vastanud võõras. „Olen konsulent.”
– „Soo? Sis oled sedä talupidämise tarkust õppin tõiste jaos kah?”
– „Noh, eks ole ikka õpitud ka, niipalju kui tarvis…”
– „Soo? Ju sis sul omal iki om talu kah?”
– „Ei, talu mul omal küll ei ole.”
– „No esäl iki om?”
– „Ei isal ei ole ka.“

Peremehe olek ja ülespidamine muutund nüüd juba õige kõhklevaks.
– „Aga raha sul iki om? Hoiukassan?”
– „Kus meietaolisel nüüd raha või…” ujetsenud kontsulent. „See palganatuke kulub niisama näpu vahelt ära.”
– „Soo? Sis sul raha ei oleki? Ei ole talu, ei ole raha?”
Ja pöördunud kohe ümber ning hakanud aeglasel sammul astuma tare poole. Ussel askeldanud parajasti suviline-poiss vankri kallal.
Minnes lausunud talle peremees:
– „Kuule, Jaan, vaata, siule om küläline tullu.”

Ihne ja kokkuhoidlik

Võtnud Helme mulk omale ükskord naise Tarvastu kihelkonnast. Pulmad peeti uhked ja vägevad – kolm päeva söödi ja joodi. Olnud aga juba uuemad ajad ja ka maainimeste kõrvu oli kostunud kuuldused peenest kombest – et noorpaarid käivad pulmareisil. Otsustatigi siis et minnakse pulmareisile Tallinna. Aga kuna peig oli Tallinnas juba korra käinud, siis läks pruut üksi.