VI Õisu sepikoda – Õisu mõis – matkarada – Halliste – Kosksilla – Abja-Paluoja – Penuja

1. Õisu sepikoda

Õisu mõisa tänaseni heas korras sepikoda on ehitatud 1893. aastal vana sepikoja kohale. Endine sepikoda jäi areneva mõisa vajadustele kitsaks ja nii rajatigi Õissu tolle aja üks suuremaid sepikodasid Eestis. Töökohad loodi kehele sepale. Sellest annavad peale sepikoja ruumikuse tunnistust ka kaks kollet ääsil ja kaks lõõtsa pööningul. Sepikojas ja sepapere eluruumides on säilitatud XX saj. alguse interjöör. Eksponeeritakse ajastukohaseid tööriistu ja tarbeesemeid. Sepikojas korraldatakse seminare, teemaõhtuid, ärikohtumisi ja õpilastele ajalootunde.

2. Õisu järv

Ovaalse kujuga Õisu järv paikneb Rimmu ürgorus. Järve absoluutne kõrgus on 45,5 m, pindala 193,4 ha, sügavus 4,3 m (keskmine sügavus 2,8 m).

Järve kaldad on madalad, turbased, lõuna pool ääristatud õõtsikuga. Põhja katab enam kui 2 m paksune mudakiht, ainult kirdes leidub kõva liivast põhja.

Järvest on leitud haruldast veetaime – niitjat penikeelt. Kaldavöötme põhjas kasvab suurel hulgal väga haruldast reliktset koloniaalset rohevetikat – järvepalli.

Õisu on ümbruskonna parim kalajärv. Kalastikus on esikohal latikas, koha ja haug.

3. Õisu jõeoru matkarada

Õisu mõisa juurest juhatavad sildid Õisu jõeoru matkarajale, kuhu on ehitatud vaateplatvormid, paljandite juurde viivad trepid ja sillad üle Vidva oja, seatud puhkamiseks pingid. Laudtee on vaid raja alguses. Teerajal on viidad, mis juhatavad olulisemate vaatamisväärsuste juurde. Matkaraja pikkuseks on 3 kilomeetrit.

Matkaraja üks omapärasemaid vaatamisväärsusi on liivakivipaljandisse lõigatud reljeef «Veekandja neitsi». Seda saab vaatama laskuda mööda treppi. Kuigi varingu tagajärjel või mõne pahareti käe läbi on kunstiteos ülaltpoolt kaela hävinud, jätab paljandisse tahutud naisekuju erakordse mulje. Taies valmis 1938 aasta suvel ja taiese looja oli tolleaegse Tartu Kõrgema Kunstikooli õpilane Elsa Põld.

4. Õisu mõis ja park

Õisu mõis (Euseküll) rajati 16. sajandi keskel. 1744. aastal kinkis Vene keisrinna Jelizaveta Petrovna mõisa admiral Peter von Siversi lesele. Von Siversite aadliperekonna omandusse jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni. 18. sajandi keskel, Friedrich Wilhelm von Siversi ajal, toodi mõisasüda praeguseni säilinud paika, kuhu järgnevatel kümnenditel püstitati Lõuna-Eesti üks kaunimaid ja stiilipuhtamaid barokk-komplekse. Tollal püstitatu on Õisus suuresti alles ka praegu.

Võõrandamisjärgselt alustas mõisas 1922. aastal tööd piimanduskool. Selle järglane Õisu Toiduainetööstuse Kool tegutses mõisas aastakümneid. Viimati kuulus mõis Olustvere Tehnika- ja Maamajanduskoolile. Haridusministeerium müüs mõisa 2008. aastal eravaldusse.

Õisu park on kujundatud aiaarhitekt Georg Kuphaldti projekti järgi inglise stiilis pargina. Park on liigirikas, esineb umbes 85 puu- ja põõsaliiki, nende hulgas kanada kuusk, amuuri korgipuu, dalekardia kask, suureleheline tobiväät ja vabariigi üks suuremaid ussikuuski. On ka hästikujundatud kiviktaimla. Faunat esindavad pargis viinamäe- ja puuviljateod. Pargi alumine osa planeeriti terasside, alleede ja korrapäraste tiikidega, esiväljak aga kujundati vabakujuliseks.

1967. aastal täiendati parki uute istikutega, süvendati tiike ja rajati kuivenduskraave.

Pargi uhkuseks võib pidada nelja elupuud peahoone taga. Parki rikastavad skulptuurigrupp „Noorus” ja purskkaev.

5. Kosksilla – Mulgi muuseum

Kosksilla kooli hoovis olevas aidas avas Mulgi küla muuseum uksed 1. septembril 1993. Aidas on väljapanek vanadest taluesemetest. Koolimajas asuvas muuseumitoas tutvustatakse varasemat koolielu. Külastamiseks tuleb helistada 5204205

6. Eakatekodu „Mulgi häärber“

Puka – keset Halliste alevit seisab torniga maja, mille lasi sinna ehitada XIX sajandi lõpul linakaupmees Mathiesen. Puka nime sai hoone hilisema peremehe järgi. Vene ajal mahtus sinna terve sovhoosikeskus. Hoones on olnud ka korterid, telefonikeskus ja arhiiv. 1950. aastatel peeti seal masina-traktorijaama. 1990. aastate algul oli häärber Halliste valla munitsipaalomandis, nüüdseks on erakätes ja üles ehitatud.

Et üks linakaupmees endale niisuguse maja ehitada võis, pidi ta olema väga rikas ja edukas.

Praegu on hoone erakätes ja seal tegutseb eakatekodu.

7. Halliste kirik , kool ja surnuaed

Halliste on Sakala üks vanemaid kihelkondi. Juba 1211. aastal kirjeldab Läti Henrik oma Liivimaa kroonikas rüüsteretke Alistegundesse.

Jaan Jung on arvanud, et Alliste või Alluste tähendas algselt madalat maad.

Halliste kihelkond hõlmas nüüdse Abja ja Halliste valla ala. Halliste muinaskihelkond (Aliste ehk Alistegunde) hõlmas ka hilisema Karksi kihelkonna. Orduajal, XIII sajandist kuni 1561. aastani kuulus piirkond Karksi foogtkonda. Iseseisev Halliste kihelkond võis sündida 1448. ja 1504. aasta vahel.

Halliste kirikut on esmakordselt mainitud 1504. aastal.

Sõdades korduvalt kannatada saanud, põlenud ja ümber ehitatud kirik rekonstrueeriti 1867. aastaks neoromaani vormidesse.

Viimati muutus kirik varemeiks 28. aprillil 1959. aastal, mil see süttis kirikla õuel okste põletamisel tekkinud sädemeist.

1989. aastal alustati kiriku taastamist. Õpetaja Kalev Raave ennastsalgava organiseerimistöö ja arvukate annetuste toetusel valminud kirik pühitseti 1991. aasta jõulude ajal. Altarimaali „Kristus” on Halliste kirikusse loonud kunstnik Jüri Arrak (1990). Maali „Püha Anna Neitsi Maarjaga” autor on samuti Jüri Arrak (1991). Skulptuuri „Halliste ema” on loonud skulptor Aime Kuulbuch (1991).

Kiriku lähedal Kulla küla piiril on 1776. aastal rajatud Halliste surnuaed, mis on suurim Viljandimaa maakalmistu.

Halliste surnuaia lääneosas puhkavad August Kitzbergi vanemad Peeter ja Leena Kitzberg. Nende kalm on Abja paruni Stackelbergi matmispaigast kümmekond meetrit lõuna pool.

Just Halliste surnuaial hakkab silma üks joon, mida mujal Eestis ei näe. Mulgi peremeeste hauasammastel on alati kirjas koht või talu, mida mees on pidanud.

Halliste surnuaial puhkab ka Penuja mõisahärra Peeter Widriks (1817-1879).

Isikud

  • Friedrich Karl Akel (1871-1941) oli silmaarst, Eesti Vabariigi saadik, välisminister, riigivanem, riigikogu liige, Põhja-Balti Arstide Seltsi ja Tallinna Rahvahariduse Seltsi juhatuse liige, spordiseltsi „Kalev”, teatri osaühingu „Estonia” ja Tallinna Eesti Seltsi „Estonia” esimees, Krediidipanga nõukogu esimees, Konsistooriumi abipresident ja Eesti esindaja rahvusvahelises olümpiakomitees.
  • Kalev Raave (1926-2004) Halliste kirikuõpetaja, Halliste kiriku renoveerimise organiseerija, Riigikogu saadik. On kirjutanud mitu raamatut Halliste kohta.
  • Jaan Rannap sündinud 1931. aastal. Lastekirjanik.

8. Abja-Paluoja

Vaata marsruut 1.

9. Penuja õigeusu kirik

Penuja Kõikide Pühakute Kirik õnnistati 12. juulil 1873. aastal. Samaaegselt valmisid ka maja preestritele ja preestri abidele ning koolimaja. Siin oli õigeusu kihelkonnakool ja abikool. Endises koolimajas on Penuja külamaja.

10. Penuja mõis ja tamm

Läbi aegade on ostu, pantimise ja pärimise teel Penuja mõis sageli omanikke vahetanud. 1870. aastal ostis selle 20 800 rubla eest Abja valla mees Peeter Widriks, kellest sai üks esimesi eesti soost mõisnikke.

Praegu on peahoonest alles varemed, ka kõrvalhooned on üsna kehvas seisus.

Säilinud on Penuja mõisapark. Selles on Penuja tamm, mille ümbermõõt on 449 cm ja kõrgus 28 meetrit. Penuja ümbrus on muististerohke ala. Siin on mitu kalmekohta ja rahvapärimustega seotud kohti.

V Lilli – Karksi – Kärstna – Riidaja – Leebiku– Pikasilla

1. Lilli – Ungurini piiripunkt

Tee mis kulgeb Karksi-Nuiast Lilli külla ja sealt edasi Ruhja on ilmselt väga vana – juba 13. sajandil kasutati seda sõjateena. Edaspidi pidas selle tee kaudu Mulgimaa rahvas ühendust Riiaga. Laulva revolutsiooni ajal lookles siit Balti kett. Seda meenutab mälestuskivi Lilli küla teeristil.

Karksi vald ja Nauksene vald Lätimaal avasid Lilli-Ungurini piiripunktis mälestusmärgi Balti keti 20. aastapäevaks.

Ausammas kujutab metallseinast väljalõigatud elusuuruses seitset inimfiguuri, kes seisavad käest kinni. Igaüks võib asuda figuuri kohale ja tunda ennast seismas Balti ketis. Mälestusmärgi autor on Läti metallikunstnik Andris Dunkurs.

23. augustil 1989. aastal, Molotv-Ribbentropi pakti viiekümnendal aastapäeval, ühendas ligi kaks miljonit inimest oma käed 600 kilomeetri pikkuses inimketis, et vägivallatult protestida paktist tulenenud Nõukogude okupatsiooni vastu Eestis, Lätis ja Leedus.

UNESCO kandis Balti keti maailma mälu registrisse, mis koondab unikaalseid dokumente teostest või sündmustest, mis olulisel määral on mõjutanud maailma.

2. Annemägi

asub Igali talu maadel Eesti-Läti piiri lähedal. Seal olevat kasvanud muistne hiis. See olevat olnud ohverdamiskoht ja naiste kogunemiskoht, mida kasutatud veel XVII sajandi lõpul. Arvatakse, et mäge on kasutatud ka tuhastatud surnute matmispaigana. Legendi järgi olevat siin põrganud kokku kaks pulmarongi, tekkinud tülis saanud üks pruutidest – Anne surma.

August Kitzbergi jutustuses “Maimu” on rahvas määranud nimitegelase kohtu-mõistmiskohaks just Annemäe.

Kunagi olnud selle mäe peal puust kabel. Paraku täitis rahvas vanal ajal kabeli juures paganausu kombeid ja pidas pidusid. Jaaniööl tuli sinna kokku ümberkaudne rahvas, tehti maha suured tuled, söödi, joodi, tantsiti, mängiti ja karati läbi tule koduloomade õnneks. Karksi lossi valitsejale antakse käsk kabel hävitada ja valvata, et rahvas sinna pidutsema ei tuleks.

Annemäel seisnud Anne kabel, kus rahvas sagedasti, iseäranis Annepäeval (26. juulil) hulgani kokku tulnud ebajumalateenistust pidama ja ohverdama. Rahvahulgad tulnud kaugelt kokku, isegi kaupmehed. 1669. aasta Annepäeva ööl olnud suur ohverdamine ja joomine, kus kaksteistkümmend vaati õlut ära joodud. Ehk küll Karksi lossipealik ohverdamispaiga lasknud ära lõhkuda, olevat rahvas siiski alalõpmata sinna kokku voolanud. Neid lastud lossi rüütlitel laiali ajada. Asjata. Rahvas ei ole kokkutulemisi maha jätnud. Viimaks mõistetud lossipealikule kümme taalrit trahvi, kui ta neid kokkutulemisi ära ei kaota. Annemäe pealt liiva seest leitakse sagedasti väikesi hõberahakesi ja luukillukesi.

Lilli küla

Lilli mail asunud Peraküla (ka Polli-Peraküla, Lilliks nimetati 1977. a.) on esimest korda mainitud 1683. a. XIX sajandil rajas Polli mõis Peraküla maale oma Lilli karjamõisa.

Eestis levinud hajaküla-tüübist on Lilli sumbküla – hulk väikseid eestiaegseid maju tihedalt koos. Need väiksed n-ö eestiaegsed majad on Eesti Vabadussõjast osavõtnuile antud talud.

Lilli vanimas hoones oli kunagi ühismeierei, kus töödeldi koguni ekspordiks läinud võid. Külaelu praegune keskus, külamaja ja raamatukogu, ehitati 1927. aastal pritsimajaks.

Üks tänase päeva Lilli küla suur katsumus oli see, et hakkajad naised on püüdnud erakoolina elus hoida väikest Lilli algkooli, kus õppetöö toimus kohalikus „mulgi keeles” – kohalikus murrakus. Lilli Mulgimeelse Vabakooli nime kandnud kool on praeguseks suletud.

Külas on endine külakalmistu ning küla idapoolses otsas muistne asulakoht.

3. Teringi raba

Teringi maastikukaitsealale jääb RMK Teringi õpperada, mille moodustab 4,5 km pikkune ringikujuline laudtee. Matkaraja algus on 1,5 km kaugusel Lilli küla keskusest. Enne rajale minekut saab tutvuda matkaraja skeemiga.

Parkla, lõkkekoht, katusealune ja käimla võimaldavad matkaseltskonnal end mõnusalt tunda. Rajal on hulgaliselt informatsiooni taimestiku, loomastiku ja linnustiku kohta. Lilli looduskeskusest telefonil 5132944 saab ette teatamisel tellida giidi www.rmk.ee

Ennevanasti olnud see kant asustatud eestlaste ja liivlaste poolt. Karksi kihelkonna ala oli teada oma Vanapagana tempude ja inimeste tülitamise poolest, eriti kiusasid nad Kööna kihelkonna liivlasi. Kuna liivlastel ja eestlastel üks ühine jumal – Pikker, siis palusid nad teda, et see paneks Vanapagana tempudele piiri. Pikker kuhjas endale valvemäe, mis praegu tuntakse Teringi mäe nime all ja kui Vanapaganad kippusid Tauga-Taagepera joonelt üle tulema, lõi Pikre poiss lahti kõuekõmina. Sellest ajast Vanapagana tembutused Tauga-Taagepera joonelt lõuna poole enam ei lähe. Sinna, kus Pikre Teringi mäe jaoks mulda võttis, jäi järgi Teringi soo.

4. Nava talu

Nava põlistalu asub Eesti–Läti piiril, siin on elanud neli põlvkonda peale talu vabaks ostmist 1866. aastal. Nava talu on läbi aastate olnud üks piirkonna aktiivsemaid talusid. Järjekorras teine peremees Johan Kõdar valiti neli korda järjest Polli vallavanemaks ja üks kord vallakohtunikuks. Kolmas peremees Artur Kõdar emigreerus ning oli Stockholmis kirikuõpetaja ja ühiskonnategelane. Praegune peremees Jaak Kõdar on talust kujundanud mulgi kultuurifestivalide toimumispaiga. Siin leiavad aset igasuvised etendused, kontserdid ja luuleüritused. Eriliseks vaatamisväärsuseks on põlised künnapuud, millest on arenenud Eesti ainuke looduslik künnapuumets. Huvipakkuv on koprarada ja laulupiiripost Eesti–Läti piiril.

5. Lilli loodusmajas (www.looduskeskus.ee)

toimuvad lisaks projektipõhisele loodushariduslikule tegevusele ka RMK poolt tellitud ja finantseeritud loodushariduslikud programmid kõigile kooliastmetele. Loodusmajas on võimalik vaadata loodusfilme, tutvuda loodusalase kirjandusega ning saada infot RMK metsapuhkuse võimaluste kohta. Majas saab tutvuda piirkonna metsandusliku ajaloo väljapanekuga. Võimalus telkimiseks ja lõkketegemiseks.Loodusmaja juurest saab alguse 2,6 km pikkune RMK Lilli õpperada. www.rmk.ee

Lilli loodusmajast kagus on Virapuu rändrahn. Kivi pikkus on 7,8 m, laius 4 m, kõrgus 1,3 m, ümbermõõt 21,8 m.

6. Ruhijärv ehk Ruhja järv

on looduslik järv. Kujunenud hilisjääajal vanasse mattunud orgu. Kaldad on laugjad, enamasti liivased või turbased. Kirdekaldal ulatub järve väike poolsaar – Tammenina. Tammenina poolsaare kokkukasvanud tammede õõnsusest tuleks aga head saaki ihkaval kalamehel koos õngega läbi pugeda.

Lõunakaldal leidub allikaid.

Järvepõhi on kalda lähedal enamasti liivane, sügavamal aga mudane. Järve põhjaosas esineb veealune seljak, kus põhi on kivine.

Ruhijärves leidub mitmeid haruldasi looma- ja taimeliike nagu karpvähiline ning järvepall.

Rahvasuu räägib, et koha toodi 1884 -1885. aasta talvel Peipsi järvest tünnidega. Aastal 1949 lasti järve viljastatud kohamarja Sindist.

Kokri olla järve toodud tiikidest enne II maailmasõda mitu toobritäit. Ka rääbist olevat järve lastud 1885. aastal, kuid tulemusteta.

Ruhijärv on ruhi ehk künakujuline ja võib oma nime ka selle järgi saanud olla.

Ruhijärve sünniloost jutustab vanarahvas nõnda. “Ühel väga kuumal heinaajal, kui inimese heinu kuivatanu, sadanu taevast üts must härg mahha ja hakanu kaapme ja sarvedega lõhkme. Siis sadanud kalu ja siis tullu suur must pilv ja sest pilvest sadanu kolm korda vett maha ja järv ollu ilusa heinamaa asemel. Üts noorik lännu heinamaa päält oma linikut ära võtme ja jäänu vee alla. Üteldas, et järv Lätimaal Ruhja linna ligidalt tullu ja sellepärast hõigatakse tema nimena Ruhijärv tänapäevani.”

Järve äärde on rajatud supluskohti ning RMK poolt lõkke- ja telkimisplats koos infotahvliga.

7. Karksi-Nuia

Vaata 1. marsruuti.

8. Polli

Vaata 4. marsruuti.

9. Karksi linnusevaremed ja kirik

Vaata 1. marsruuti.

10. Karksi mõis

Vaata 4. marsruuti.

11. Sudiste

Sudistet on esmakordselt mainitud 1601. aastal. Sudistes on muistne asulakoht, hiiepuu ja neli maa-alust kalmistut. Karksi-Anikatsi maantee läheduses on üks laialdasemaid rändrahnude külve.

Pilgu talu metsas seisab suurim rändrahn – Iivakivi. Kivi ümbermõõt on 26 meetrit, laius 6,6 m, kõrgus 3 m ning pikkus on 10,5 meetrit. Rahnu peal on näha laiad ja sügavad jooned – Vanapagana liulaskmise jooned.

Vanapagan toonud selle kivi Polli Kivikülast ühel pimedal augustiööl, kui ta ehitanud silda üle Võrtsjärve. Kukelaul aga ehmatanud teda ja rahn jäänudki sinnapaika. Kivi küljel võib märgata ukse piirjooni, sealt avanevat uks põrgusse.

Iivakivi nime kandis Karksi karskusselts, mis tegutses aastail 1892-1940. Selts ehitas Nuia tellistest seltsimaja, kus peeti kõneõhtuid, pidusid, kirjandusõhtuid, mängiti näitemänge. Lavastati isegi Hella Wuolijoe esiknäidend “Talulapsed”.

Taluhäärberid

Kekkani talu häärber Sudistes
Kui talupojad said õiguse oma maid päriseks osta, oli Karksi mõisa maade esimeste ostjate hulgas praeguste omanike esivanem Annus Mägi. 1863.a. ehitas ta oma (Kekkani) talu, mille välisvoodri ainulaadsed kivid olid põletatud naabertalus ja lubi oma maadel asuvas lubjaahjus. Palkidest ehitatud hoone on vooderdatud suurte (57*26,5 cm) tellisplaatidega, mis on kinnitatud naeltega seina külge, vahed korralikult vuugitud. Hoone soklil ja räästa all on karniisid, mille moodustavad reljeefsed tammelehtedega kumerad ehiskivid.

Maja ehitamisel olevat Kekkani peremehe eesmärk olnud ei vähem ega rohkem, kui kohalik mõisnik üle trumbata. Teatud mõttes see tal ka õnnestus.

12. Kabelimägi

Vaata 3. marsruuti.

13. Anrepi lõvi

Vaata 3. marsruuti.

14. Kärstna mõis

Vaata 3. marsruuti.

15. Riidaja mõis

Varaseimad andmed Riidaja mõisa kohta pärinevad 1593. aastast. Nimi tuleneb esimeselt omanikult – Johann Freytag v. Loringshoffenilt. 16. sajandist kuni 1919. aastani kuulus mõis von Strykide suguvõsale. Viimane omanik oli Friedrich von Stryk. Peahoone on pikk lihtne barokne puidust hoone. Ehitise teeb ainulaadseks tema pikkus, sel on kolm mantelkorstnat. Hoones on säilinud mitmeid rokokoo-lõikelisi siseuksi ning samas stiilis välisuks. Mõisa saali üks ots on kujundatud kahe sambaga, millel on kaunid joonia stiilis puidust kapiteelid. Alles on ka mitmeid barokkvormides aknasepiseid.

Peahoones on olnud nii kool (1923-1967) kui ka kolhoosikontor. Praegu on hoone ühes otsas raamatukogu ja infotuba. Säilinud on ka mitmed kõrvalhooned, sealhulgas algkujul kaks kaunist aita, mis asuvad peahoone esise väljaku ääres. Ühel aidal on vahvärk-viilud, mis olid mõnisada aastat tagasi moes.

Mõisast pool kilomeetrit idas on von Strykide perekonnakalmistu ja 19. sajandi teisel poolel ehitatud tellistest neogooti stiilis matusekabel. Hoone lagunes juba 20. sajandi 20. aastal. Nüüd on kabel von Strykide suguvõsa algatusel ja Põdrala vallavalitsuse toetusel taastatud. Hoone on pühitsetud 2001. aastail piirkonda teenindavaks kirikuks.

Kabelit on võimalik külastada ette helistades telefonil 7634576.

16. Torupillitalu (www.torupillitalu.ee).

Riidaja rahvapillimehed said tuntuks juba 1945. aastal kooliõpetaja Johannes Tauli juhtimisel. Hoogne tegevus rahvapillimuusika alal on jätkunud seniajani. On tegutsenud külakapell, selle koosseisus muidugi torupilliansambel. On tutvustatud omaloomingut ja oskusi paljudes maades.

17. Leebiku

asub Valga maakonnas Põdrala vallas Õhne jõe ääres. 2000. a. rahvaloenduse andmeil elas külas 153 elanikku.

Leebiku (algselt arvatavasti Haavakatku) mõisat on esimest korda mainitud 1531. a. (Abenkat). Nüüdse nime on mõis saanud Klebecki mõisnikusuguvõsa järgi.

1896. aastal ostis Leebiku mõisa eestlane Jaan Hendrikson, kes pidas mõisat koos poegade Wilhelmi ja Herbertiga. Peale mõisate võõrandamist jäeti ühena vähestest Eestis mõisasüda perekond Hendriksonidele alles. Nad lahkusid sealt Saksamaale 1939.aastal.

Mõisale kuulus ka vesiveski, mis on ühe haruldusena töökorras ka praegu.

Piki Õhne jõe järsku kallast kulgevas Leebiku pargis kasvab 26 erinevat puuliiki. Haruldasemad on siberi ja palsaminulg, valge mänd, hõbepappel, vene ja euroopa lehis. Ainulaadne on sambakujuliste elupuude allee. Tähelepanuväärne on põline tamm, mille ümbermõõt rinna kõrguselt on 485 cm.

18. Pikasilla

Vaata 2. marsruuti.

IV Heimtali – Sinialliku – Loodi – Sultsi – Tuhalaane – Polli – Karksi-Nuia

1. Heimtali koduloomuuseum

Vanas koolimajas asub kunstnik Anu Raua eestvedamisel loodud Heimtali koduloomuuseum. 2009. aasta kevadel kinkis Anu Raud oma muuseumi koos sealsete kogudega Eesti Rahva Muuseumi vahendusel riigile. Muuseumis on ligikaudu 7000 eset, sealhulgas kindad, saja aasta tagune klassitoa sisutus, pildid ja raamatud. Võimalik on tutvuda täiusliku koguga rahvusliku käsitöö näidistest. Laste mängutoas ootab terve kari kindamustris kootud põrsaid, kasse jm. koduloomi.

Kevaditi korraldatakse käsitöölaata. Muuseumi külastab aastas 5000-6000 inimest. Muuseumi infotelefon on 439 8126.

Traditsioonilise ilmega ja kaunilt hooldatud Kääriku talu on õppebaasiks üliõpilastele käsitöö erialal. Talu lambakari hooldab nii talu metsa kui ka väheseid säilinud looduslikke niite.

2. Heimtali mõis ja park

Mõisat ja mõisahoonete kompleksi hakkas mõisa omanik Peter Reinhold von Sivers Raudna oru lõunanõlvale rajama juba XVIII sajandi lõpul ning kohaliku pärimuse järgi nimetas ta selle oma surnud pruudi Luise Heimthali mälestuseks Heimthaliks.

Põlismets harvendati oskuslikult romantiliseks maastikupargiks, kus looklevad rajad viisid ühe paviljoni juurest teiseni ja metsasihid avasid kauneid vaateid.

Raudna oru vastasnõlvadele istutati põlispuude gruppe ja rajati puiesteed.

Hoonestuselt on Heimtali üks huvitavamaid mõisaansambleid. Klassitsistlikus stiilis XIX sajandi I poolel ehitatud peahoonet kasutab Raudna Põhikool. Silmapaistvad ja originaalsed kõrvalhooned on 16-nurkne ringtall ning viljakuivati. Heimtali mõisa ringtallil on läbi aegade olnud mitmesuguseid funktsioone – seal on asunud hobusetall, lehmalaut, tõlla- ja vankrikuur, tallimehe tuba. Enne taasiseseisvumist ehitati 16-nurksest hoonest kahte kasutades klubihoone, kus kohalike sõnul toimusid maakonna parimad peod. Tänaseks on Baltimaade ühes ainulaadsemas ringtallis peale palliplatside ka arvuti-, muusika- ja käsitööklass ning kooli raamatukogu.

Tähelepanu väärivad veel rohtaeda piiranud kivimüür, varemeis Hollandi tüüpi tuulik ja viltuvajunud kivirist peahoone ees.

Mõisa peahoone taga on väga järsk ning sügav org, mille tõttu on Heimtali ümbrust kutsutud ka Eestimaa Šveitsiks.

Heimtali mõis kuulus algselt Karksi ordulinnusele. Administratiivselt kuulus see Paistu kihelkonda.

Heimtali mõisas kaotati teoorjus juba 1848. aastal ja talud läksid üle raharendile. 1880. aastail hakati talusid müüma.

3. Heimtali viinaköök

Mõisa juurest Viljandi suunas sõites hakkab paistma ootamatult tore nelja nurgatorniga maakivist hoone, mis on endine Heimtali mõisa viinaköök. Praegu saab seal korraldada pidusid ja sündmusi.

Isikud

  • Anu Raud sündinud 1943.a. Tekstiilikunstnik, töötab TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias õppejõuna.
  • Mart Raud (1903-1980) kirjanik, tõlkija.
  • Valda Raud sündinud 1920. Tõlkija. M. Raua abikaasa. Elab tütrega Kääriku talus.

4. Sinialliku

Raudteetammil paiknev jalgtee viib piki järvekallast otse ujumiskohta. Aga mingem üles mäele, sealt avaneb kena vaade järvele ja ümbrusele. Lääne pool asub nõukogude perioodil Sinialliku ojale rajatud veehoidla. Kaugemale kirde suunas jääb avar ja kaunis põllumaastik. Sinialliku muinaslinn oli vana Sakala suurimaid. Selle ehitus ja kasutusaeg jäi samasse perioodi, mis Lõhavere linnuselgi – 11. sajandisse. Linnus ehitati järve ja oja vahelisele järsunõlvalisele seljandikule ning eraldati ümbrusest vallikraavidega ja otsavallidega. Aegade jooksul on linnamägi palju kannatada saanud – raudtee ehitamisega ja kruusaauguna kasutamisega.

Raudtee lammutati 1973. aastal kuid tamm on säilinud. Tammil kulgev tee pöördub paremale, järvest eemale ning ületab Sinialliku oja. Vasakpoolne rada, mis jääb oja ja mäeseljandiku vahele, viib veesilmani, mille põhjas keeb ja mullitab Sinialliku allikas. See on muistne ohvriallikas, mille vesi on tõesti sinist värvi. Kohaga seotud muistendid räägivad, et vanasti uppunud allikasse rahapada (või poolakad peitnud allikasse varanduse). Küll tahetud seda igat moodi kätte saada, kuid kõik ettevõtmised läinud luhta, sest allikavaim olnud hoolas valvur. Teati nimelt, et allikavaim oli südaöösiti mäeveerul raha kuivatanud, kuid ikka veerenud see viimasel minutil varitseja eest tagasi allikasse. Kunagi olnud üle allika palk ja selle küljes nähtud rahapaja sangagi. Varandust võis kätte saada ainult erakordsete nõudmiste täitmisel: kui 7 aastat pimedas kasvanud must täkk ja poisike sellest üle ujuvad või kui 7 venda korraga siia tulevad ja seitsmenda kuu seitsmendal päeval ühest nõust joovad. Rahapada pidi üles kerkima, kui kellegi õnnestub kolm korda hobuse seljas palki mööda üle allika ratsutada. Üks mees saanudki sellega peaaegu hakkama, et ületanud allika nõutaval viisil kaks korda, kuid kolmandal korral kukkunud, palk murdunud ja raha vajunud hoopis põhja.

Teine lugu kõneleb tüdrukust, kes kohaliku mõisniku poolt ära narritud sai ja seejärel suure mure sunnil end allikasse uputas. Et tüdrukul olnud helesinised silmad, muutunud ka allikavesi seepeale helesiniseks, et kogu külarahvas mõisniku süüst teada saaks.

Ilusaid looduselamusi pakuvad matkarajad piki seljandikke, eriti kevadel, sinilillede ja toomingate õitseajal. Vallseljakutel kasvab võimas salukuusik, mis oru jalamil asendub kohati lodu-kohati madalsoometsaga.

5. Loodi Püstmäe lehispuistu

Loodi Püstmäe lehispuistu kõige pikemad lehised on ligi 45 meetri kõrgused, ühtlasi on nad kõrgeimad lehised Euroopas.

On täpselt teada, et 1820. aastal tõi tollane mõisaomanik Heinrich August von Bock Saksamaalt Harzi mägedest pärineva seemne Looti ja külvas järsu nõlvaga Püstmäele maha.

Loodi parunitel oli Püstmäel rahupaik. Vanemad inimesed mäletavad veel kaunilt kujundatud hauaplaatide ja teeradadega platsi koos maa-aluse hauakambriga, mis paraku tänaseks päevaks vähe säilinud on.

6. Loodi mõis (Kersel)

rajati 16. sajandi keskel. Oma eestikeelse nime on mõis saanud tollastelt omanikelt von Clodtidelt. Alates 17. sajandi lõpust kuni 1919. aasta võõrandamiseni oli mõis von Bockide suguvõsa omanduses, mõisa viimane omanik oli Bernhard von Bock.

Mõisa murdkelpkatusega barokne puidust peahoone on ehitatud 18. sajandi keskpaigas. 19. sajandi teisel poolel pikendati hoonet parempoolsest otsast. 20. sajandil mitmeti ümber ehitatud hoone on kaasajal eraomanduses. Mõisa kompleksist on säilinud mitmed kõrvalhooned – ait, tall, karjalaut, kuivati, moonakatemaja, valitsejamaja, meierei ning kaunis puitpitsiline historitsistlik puukuur 19. sajandi lõpust.

Mõisaomaniku von Bocki abikaasa, Laulu-Kadri (kodanikunimega Wilhelmine Schröder (Devrient), töötas üle 20 aasta Dresdeni kuninglikus ooperiteatris, gastroleeris Berliinis, Münchenis, Pariisis, Londonis jm. Kahtlustatuna Dresdeni 1849. aasta ülestõusule kaasaaitamises saadeti ta Saksamaalt välja.
1857. aastal asus lauljatar elama Loodi mõisa, mille härrastemaja nimetas ta „vanaks öökullipesaks”, kus pole ruumi kaasa toodud mööbli ja maalide paigutamiseks. Samas oli naine võlutud koha kaunist loodusest. Siiski ei tundnud ta end siin õnnelikuna: „Mul peab olema oma maailm, muidu tuleb mul surra! Mina, kuulus kunstnik, pean siin Liivimaal tanguputru keetma.”
1858. aastal siirdus tagasi Saksamaale, kus haigestus ja suri 28. jaanuaril 1860. E. Degeri maalitud portree, mis XIX sajandi lõpul ehtis Loodi mõisat, on nüüd Dresdeni galeriis.

Lauljatari lahkumise ajal olnud teenijaskond Paistu kirikus. Kutsar viinud ta kahe musta hobusega saanis lähimasse postijaama. Kuna samal päeval müüriti kinni üks ruum keldris, siis kahtlustati mõisahärrat oma naise tapmises.

7. Loodi põrguorus

avanevad keskdevoni Aruküla lademe liivakivi paljandid. Sälkorg on kohati kuni 20 meetri sügavune. Kõrgeim paljand on 15 meetrit kõrge, selle jalamilt voolab välja allikas. Loodi põrgu seinas on nišitaoline koobas, mille ava on kolm kuni neli meetrit kõrge ning kaks kuni kolm meetrit lai. Kaugemal muutub koobas järjest kitsamaks ja madalamaks

Vanarahvas räägib, et sõdade ajal leidnud elanikud oru koobastes varju. Ka olevat siia peidetud palju varandust ning koolnu hõbedase kirstuga.

Loodi oru on kunagi lasknud korrastada Laulu-Kadri 19. sajandil. Siin olid jalutusrajad ja üle oja viis mitu sillakest. Läbi metsa oli raiutud siht, nii et Loodi mõisa härrastemaja rõdult paistis Paistu kirikutorn.

8. Kaasiku talu

Loodi ürgoru lõunaservale jääb Kaasiku talu, mille iluaed on tuntud aiahuviliste hulgas üle Eesti ja kaugemalegi. Lilleilule lisaks võib vaadata perenaise pitsituba, talu muuseumituba, samas kutsub väike matkarada jalutuskäigule kauni ürgoru nõlvale. Külastamise soovist teatada telefonil 52 87 259.

9. Tuhalaane küla

Muistendi järgi olevat küla asutatud põletatud metsade asemele.

Pisut vähem kui tuhat aastat tagasi tuli üks mees Emajõe äärest oma kahe pojaga Ugandisse Tartu all taplevate venelaste eest sõjapakku. Venelased olid tema küla maha põletanud, ta naise teotanud ja sumult lumehange visanud ning noorema poja pooleks raiunud ja koerad tapnud. Imik, ta tütar, põlenud sisse.

Selle mehe rimi oli Saka. Tema pojad olid aga Meel ja Vanevald. Nemad olid sel jubedal päeval koos mõne mehega kaugemal metsas küttimas.

Kogu Tarbatu jäi tookord venelaste kätte. Sakalgi polnud enam ei kodu, ei vara, vaid kaks poisikest poega ning odad ja mõõk, mis metsas kaasas olnud.

Mees pööras pilgu Sakala poole.

“Ning oligi läinud suvel tuli võtnud maha laane Helme pool, ja asusin sinna. Võtsin juurde tunnistajad, ratsutasin ringi ümber valitud maa ja kuulutasin omaks. Oli seal maad palju, jätkus minule, jätkus ka teistele. Tuhalaane sai nimeks ja aegamööda hakkasin siis jälle elama.” Nii jutustab Saka oma lugu Kari August Hindrey romaanis “Urmas ja Merike”

Tuhalaane põllud asunud kõrgendikul kahel pool Tuhalaane oja orgu. Ojale on paisutatud kaks järve – Kutsiku ja Loisu. Mõlemal töötasid varem veskid. Põhjapoolsel oru-nõlval kasvavad kaunid põlispuud. Nende vahel on taastatavad õigeusu kiriku varemed, surnuaed, endine koolimaja ning Tuhalaane rändrahn. Vaatamist väärib eeskujulikus korras endine kooliaed Kooli talus. Külastuseks helistada telefonil 433 2154.

10. Murri (Murro) häärber

Talu esimene peremees oli Jaan Puskar, kes sai ärklikorrusega taluhoone ja maa omanikuks 1900. a. Kahjuks ei suudetud talu edukalt majandada ja see läks 1925. a. võlgade katteks Sakala pangale. 1931. a. ostis talu Ernst Timma, kes elas ise suurema osa ajast Tallinnas ja Viljandis. Ta oli ajakirja “Eesti Raudtee” ärijuht ning käis ametisõitudel Lätis, Leedus ja Saksamaal.

Et maa polnud viljakas, pandi pearõhk aiandusele. Rajati ka iluaed ja ärklikorrusega maja ehitati kahekorruseliseks häärberiks. Toad paiknesid kahel korrusel ning kahel pool maja olid rõdud ja verandad. Talu andis külarahvale tööd ja oli külarahva kooskäimise koht.

Murri talu häärberit võib pidada Eesti iseseisvuse esimeste aastakümnete talukultuuri näidiseks.

Sõjajärgsetel aastatel kasutasid hooneid Kurvitsa aiandussovhoos ja Õisu sovhoos.

Tänaseks on hooned ja iluaed taastatud. Külastamissoovist teatada telefonil 56958776.

11. Kopra talu

Suurel maanteel sõites näitavad viidad teed Kopra tallu. Seal on head võimalused puhkamiseks aga ka seminaride läbiviimiseks. www.kopra.ee

12. Morna mõis (Morne)

on asutatud 1800. aasta paiku, mil see eraldati naabruses asuvast Õisu mõisast. Alates asutamisest kuni 1919. aasta võõrandamiseni oli mõis von Siversite perekonna valduses, mõisa viimane omanik oli Karl von Sivers.

Mornas on säilinud väike kompaktne klassitsistlik arhitektuuriansambel, kuhu kuuluvad peahoone, ait-kuivati-kelder, moonakatemaja, park ja teedevõrk. Morna mõis on eravalduses.

Taluhäärberid

Kalvre. Suur ärkliga telliskivihoone on ehitatud 1902. aastal. 1990.-2000. aastail tehti remondi käigus mitmeid muudatusi: katkine kitsa räästaga kivikatus asendati eterniidiga, vahetati aknaraamid, tehti katuseaknad, uuendati verandat, põrandad ja otsauks.

18. Oti õunapuu

kasvab Karksi vallas Oti külas Saviaru mäel Oti talu maal. Õunapuu on madal, ta erakordselt jäme tüvi koosneb kahest kokkukasvanud tüvest. Harude vahele on tekkinud lõhe.
1999. a. oli puu kõrgus 10 m ja tüve ümbermõõt maapinna lähedalt 458 cm, puidu-proovide järgi määrati puu vanuseks ligilähedaselt 250 aastat. Rahvasuus tuntakse puud mitme nime all – Oti õunapuu, Oti metsõunapuu, Otti mõtsik.

13. Karksi mõis (Schloß Karkus)

hakkas arenema pärast Liivi sõda, eriti pärast Põhjasõda. Mõisa keskuseks kujunes linnusest kaks kilomeetrit kirdes paiknev teederist.

Mõis ehitati esimest korda esinduslikumalt välja 18. sajandi teisel poolel von Lievenite ajal ning teist korda 19. sajandi esimesel poolel von Duntenite ajal. Ühekorruseline puidust barokne peahoone on praeguseks hävinud, kuid säilinud on mitmeid stiilseid klassitsistlikke kõrvalhooneid, sealhulgas valitsejamaja ja ait. Ait pärineb tegelikult 18. sajandist – oma rikkaliku klassitsistliku väliskuju sai ta 1830. ja 1840. aastate ümberehituste käigus.

Endises valitsejamajas asub Karksi külamaja, Karksi kolhoosi tubamuuseum ja memme-taadi kamber ning raamatukogu. Muuseumis on välja pandud Karksi kolhoosi ajalugu, arengut ja töövõite kajastavad materjalid. Memme-taadi kambris on eksponeeritud vanad rõivad, mööbli- ja tarbeesemed. Mõlemad pisimuuseumid kajastavad kohalikku eluolu erinevatel aegadel.

14. Karksi ordulinnus ja kirik

Vaata 1. marsruuti.

15. Polli mõisa (Pollenhof)

ajalugu hakatakse lugema alates 1720. aastast, mil ta eraldati naabruses oleva Karksi mõisa maadest.

1770. aastatel siirdus mõis von Duntenite omandusse, kes püstitasid mõisa varaklassitsistliku osalt kahekorruselise kivist peahoone.

Alates 1820. aastatest kuni 1919. aasta maade võõrandamiseni oli mõis von Strykide aadliperekonna omanduses. Selle ligi saja aasta jooksul ehitati välja enamik tänini säilinud hooneid ning rajati suur liigirikas park.

Mõis kuulus pikka aega Eesti Põllumajandusülikoolile. 1920. aastast toodi mõisasse aiandusliku kallakuga põllutöökool, millest peale II maailmasõda kasvas välja Polli Aianduse ja Mesinduse Uurimise Instituut ja Katsebaas. 1921. aastal avati häärberis põllumajanduskool, mis 1944. aastal reorganiseeriti Polli aiandustehnikumiks ja millele hiljem liitus teaduslik pool. Praeguseks kuulub Polli Aiandusuuringute Keskus Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi koosseisu. Polli teadusasutus www.polli.ee on tuntud kui sordiaretuskeskus, puuvilja- ja marjasortide andmepanga koostaja ja geenivaramu säilitaja.

2004. aasta lõpus ostis mõisa OÜ Lainurm & KO, kes kavandab mõisahoonesse koolitus- ja arenduskeskust.

Polli lähedal, Karksi ürgorus, samanimelise paisjärve ääres asus Saksaveski. Veski töötas veel 1970. aasta alguses. Nüüd on veski lammutatud, peaaegu kinnikasvanud järv on osaliselt taastatud.
Saksaveski ümbrus oli August Kitzbergi teose „Koopavana” tegevuspaik ja kannab kaksikjutustuses „Veli Henn ja Hennu veli” Nõuni nime.

Saksaveskil sündis August Kitzbergi ristitütar, Eesti esimene rahvusvaheliselt tuntud tantsijatar Ella Ilbak (1895-1997).

16. Maimu koobas

Polli-Halliste tee lähedal Halliste ürgorgu suubuva väikese lisaoru vasakpoolses järsus nõlvas Mäkiste talu maadel asub Mäkiste põrguhaud ehk Maimu koobas. See on koht, kus paljandub Aruküla lademe punane liivakivi. Varem voolas sellest koopast välja allikas. Koopa kõrgus on 3m, laius 12,5m ja pikkus kuni 7,5m, pindala 69m². Koobas sai tuntuks ja külastatavaks A. Kitzbergi jutustuse “Maimu” ilmumise järel.

Rahvasuu jutustab mitmeid legende koopas elavast vanapaganast.
Vanapagan olnud vaene mees. Teiste vanapaganatega ta eriti läbi ei käinud. Ristiusu võimust võtmise aegu lahkunud Mäkiste vanapagan Maimu koopast. Minnes olla ta sajatanud: “Kadugu tüdruku häbi ja härjakasv!” Sest ajast ollagi härjakasv kängus ja tüdrukud ei ole enam nõnda karsked ja kasinad kui enne.

Karksi lossimäelt kolme versta kaugusel, praeguse Aadama talu nurmel kõrge kohal seisid hiljaaegu mitu põlist kuuske, mida rahvas Vangiristi kuuskedeks nimetas ja millest jutustada teati, et selle koha peal katolikul ajal üks noor tütarlaps nõiana ära hukatud. Kui vanad need kuused olid, ei tea keegi. Ka kõige vanemad inimesed ütlesid neid puid oma noorel eal niisama vanadena, kuivanud latvadega ja murdunud okstega näinud olevat…

Paika peetakse kohaks, kus Karksi vanema Venda tütar Maimu tuleriidal ta keelatud armastuse pärast ära põletati.
Kaastunde märgiks lõikasid Polli naised ja tüdrukud oma juuksed lühikeseks. Ka palju aastaid hiljem kandnud naised Karksi kandis veel lühikesi juukseid. Mehed kiskusid oma vammuste küljest leina märgiks aga kõik ehted, nöörid ja poogad ära. Nii on Halliste ja Karksi kihelkonna vammus mustaks, ilma mingisuguse ehteta leinakuueks jäänud tänapäevani.

Liikudes mööda Karksi ürgorus looklevat teed Karksi-Nuia suunas jääb tee äärde endine Polli vallamaja, kus kirjanik August Kitzberg teenis elatist valla kohtukirjutajana aastatel 1880-1891. Majal asub mälestustahvel.

17. Karksi-Nuia

Vaata 1. marsruuti

III Helme-Lõve-Kärstna-Loodi

1. Helme

vt marsruut 1

2. Lõve (Lauenhof)

mõisast on varasemaid andmeid 16. sajandi keskpaigast, mil ta kuulus Helme mõisa koosseisu. Eraldi mõisast võib rääkida alates 1718. aastast. Siis ehitati eraldi välja mõisasüdame hooned. 1750ndatel läks mõis von Anrepite aadliperekonnale, kelle kätte ta jäi kuni võõrandamiseni 1919. aastal. Tõenäoliselt 1760-70. aastatel ehitati mõisa hooned esinduslikult välja, mil siin kerkis Lõuna-Eesti üks esinduslikumaid barokseid peahooneid.

Hoone oli kahekorruseline poolkelpkatusega. Mansardkorrusena oli katuse alla ehitatud ka kolmas korrus. Hoone väliskuju oli varaklassitsistlikus stiilis, interjöörides oli suures osas barokk. Fassaadi kaunistuselemendid olid äravahetamiseni sarnased Helme mõisaga. Hoone suursugusust ja kõrgust rõhutas veel paiknemine kõrge künka otsas.

Peahoonele lisandus hulk kõrvalhooneid: valitsejamaja, ait, sepikoda jt.

Helme-Viljandi maanteelt mõisa suunduv tee oli kujundatud alleena. Enne peahoone ette jõudmist tegi järsu tõusu mäkke, mille tipus kõrguv peahoone jättis eemalt väga majesteetliku mulje.

1919. aastal sai peahoone Vabadussõjas suuri purustusi. Hoonet ei taastatud vaid lammutati.. Säilinud on mäerinnakul seisev arhailistes vormides, väikeste ruudukujuliste akendega vana härrastemaja. Selle läheduses punaste S-kividest katusega krohvitud kõrvalhooned: tall-tõllakuur (ehitatud 1790) ja valitsejamaja.

Kõrvalhoonetest tiigi vastaskaldal on tähelepanuväärseim maakivist sepikoda, mis 19. sajandi lõpul ehitati rõdude ja puitpitsdekooriga teise korruse lisamise teel ümber suvehooneks. Suur viinavabrik on varemeis.

Väike park on vabakujunduslik.

Mõisasüdamest kirde poole kilomeetri kaugusel asub mõisaomanike von Anrepite perekonnakalmistu. See on metsistunud. Sinna viiv allee on samuti hävinud.

Üsna maantee läheduses asuv endine Lõve algkool oli luuletaja Hendrik Adamsoni viimaseid töökohti.

Maantee ääres on tagasihoidlik 19/20. sajandi vahetusel ehitatud ühekorruseline puumaja – Lõve vallamaja. See on laastudest poolkelpkatusega hoone on hiljem olnud kasutusel taluelamuna; sellest ajast on pärit puu- ja juurviljaaed ning väike palkidest ait ja saun selle tagaservas.

Helme-Lõve maanteest umbes 50 m ida pool on Helme-Lõve maanteest umbes 50 m ida pool on Vana-Tehvandi talu põllul kaks väikeste lohkudega kultusekivi. Tavaliselt paiknevad ohvrikivid üksikult, siin on nad aga vaid 9 m teineteisest eemal.

3. Riidaja mõis

Varaseimad andmed Riidaja mõisa kohta pärinevad 1593. aastast. Nimi tuleneb esimestelt omanikelt – Freytag v. Loringhovenitelt. 16. sajandist kuni 1919. aastani kuulus mõis von Strykide suguvõsale. Viimane omanik oli Friedrich von Stryk. Peahoone on pikk lihtne barokne puidust hoone. Ehitise teeb ainulaadseks tema pikkus, sel on kolm mantelkorstnat. Hoones on säilinud mitmeid rokokoo-lõikelisi siseuksi ning samas stiilis välisuks. Mõisa saali üks ots on kujundatud kahe sambaga, millel on kaunid joonia stiilis puidust kapiteelid. Alles on ka mitmeid barokkvormides aknasepiseid.

Peahoones on olnud nii kool (1921-1967) kui ka kolhoosikontor. Praegu on hoone ühes otsas raamatukogu ja infotuba. Säilinud on ka mitmed kõrvalhooned, sealhulgas algkujul kaks kaunist aita, mis asuvad peahoone esise väljaku ääres. Ühel aidal on vahvärk-viilud, mis olid mõnisada aastat tagasi moes.

4. Riidaja kabel

Mõisast pool kilomeetrit idas on von Strykide perekonnakalmistu ja 19. sajandi teisel poolel ehitatud tellistest neogooti stiilis matusekabel. Hoone lagunes juba 20. sajandi 20. aastatel. Nüüd on kabel von Strykide suguvõsa algatusel ja Põdrala vallavalitsuse toetusel taastatud. Hoone on pühitsetud 2001. aastail piirkonda teenindavaks kirikuks.

Kabelit on võimalik külastada ette helistades telefonil 7634576.

11. Torupillitalu

Riidaja rahvapillimehed said tuntuks juba 1945. aastal kooliõpetaja Johannes Tauli juhtimisel. Hoogne tegevus rahvapillimuusika alal on jätkunud seniajani. On tegutsenud külakapell, selle koosseisus muidugi torupilliansambel. On tutvustatud omaloomingut ja oskusi paljudes maades.

12. Kärstna vabadussõja ausammas

Vabadussõja ausammas asub endise kõrtsi esisel platsil. 1919. aasta 2.-6. jaanuarini peetud Kärstna lahingus peatati punaste pealetung ja nad löödi tagasi. Langes 17 eesti sõdurit. Vabadussambale pandi nurgakivi 17. juunil 1928. aastal. See avati 26. augustil 1928, avas kolonel Eduard-Alfred Kubbo VR I/2, II/3. Marmorplaat langenute nimedega lisati 28. septembril 1930. Samba kavandas riigi kunsttööstuskooli juhataja Leonhard Pruuli. 19.juunil 1941. aastal ausammas purustati, tükid kästi vedada tee täiteks. Säilis vaid peopesasuurune tükk nimetahvlist. Samba säilinud sokliosale viidi mitme aasta jooksul pärast õhkamist lilli. Pärast Teist maailmasõda õhiti ka vundament. Kärstna Vabadussõja sammast asuti taastama 1988. aastal Kärstna muinsuskaitse klubi eestvedamisel. Samba taaspühitsemine leidis aset 23.juunil 1989. Avasid Vabadussõja veteranid Oskar Taar ja Hans Kallas. Sambal on kiri: „1918-1920 Siit saadik ja mitte enam! Eesti vabaduse eest Kärstna lahingutes võidelnud kangelastele. Kärstna ja ümbruskond.”

5. Kärstna mõis (Kerstenhof)

on loodud 1678. aastal, mil ta eraldati naabruses paikneva Helme mõisa maadest. Alates 1740. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Anrepite aadliperekonnale. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Konrad von Anrep. Mõisa kahekorruseline peahoone on ehitatud mitmes järgus. Tema vanim osa on 18. sajandi lõpu kahekorruseline varaklassitsistlik ehitis. 1900. aasta paiku lisati sellele algsega risti paiknev teine tiib, mis tegi hoone endisest pea poole suuremaks. Kogu hoonele anti selle ümberehitusega juugendlik väliskuju. Uus hoone sai püsida aga ainult mõne aasta, kuni 1907. aastal valla pääsenud tulekahju jättis sellest alles vaid müürid. Tulekahjujärgselt taastati mõisahoone arhitekt Otto Wildau projekti järgi küll endises mahus, kuid juugendi asemel hakkas domineerima seal neoklassitsism, millele lisandusid vaid üksikud neobaroksed ja juugendlikud sugemed.

Alates 1924. aastast tegutseb mõisahoones kool. Säilinud on ka mitmeid kõrvalhooneid, kuid erinevalt peahoonest on need reeglina ümber ehitatud.

6. Kabelimägi

Mõisasüdamest poolteist kilomeetrit läänes asub Kärstna mägi. Mägi on ümbruskonna üks kõrgemaid paiku ning sealt avaneb avar vaade ida suunas. Kabelimägi on Sakala kõrgustiku kõrguselt teine – 136 m üle merepinna, suhteline kõrgus 60 m. Siit avaneb suurepärane vaade ümbrusele, on näha Võrtsjärv ja Otepää kõrgustik. Kärstna mäel asuva talu õues olev šahtkaev olevat sügavaim Eestis. Kabelimäe teisel küljel on veel üks mälestusmärk. Siin kukkus alla 1944. a. veebruaris nõukogude lennuk parašütistidega.

7. Anrepi lõvi

Mõisasüdamest poolteist kilomeetrit läänes asub 136 meetri absoluutse kõrgusega Kärstna mägi. Mägi on ümbruskonna üks kõrgemaid paiku ning sealt avaneb avar vaade ida suunas kuni Otepää küngasteni. Von Anrepid rajasid mäe tippu oma perekonnakalmistu koos kabeliga, mis on praegu varemeis. 1844. aastal püstitati kabeli lähedusse malmlõvi kujuline mälestusmärk kindralleitnant Reinhold von Anrepile, kes hukkus 1807. aastal Preisi-Prantsuse sõjas Mohringeni lahingus.

Lõvi autoriks peetakse üht XIX sajandi esimese poole mainekat saksa skulptorit Cristian Daniel Rauchi, kes töötas skulptuuri kallal 1823. ja 1824. aastal. Esimest korda valati see malmi 1826. aastal – see oli kavandatud kindral Gerhard von Scharnhorsti monumendi jaoks Berliini.

Ka on sama lõvifiguur kindral Wilhelm von Horni haual Münsteris ja kolmas asub Lüübekis. Kõik need valati Rauchi originaalvormi järgi Berliini kuninglikus valukojas.

Isikud

Kärstnast 5 km kaugusel on Järve teerist, kust heinamaade ja põldude vaheline tee viib Metsakurusse. 6. oktoobril 1891. a. sündis ja elas oma esimesed 10 eluaastat siin Mulgimaa laulik Hendrik Adamson. Ta õppis Kärstna vallakoolis ja ministeeriumikoolis ning seejärel Tartus Õpetajate Seminaris. Oma kodukohta meenutab H. Adamson korduvalt oma luuletustes. Tema mulgi murdes luuletustest on kõige populaarsem “Mulgimaale”, millele Juhan Simm lõi viisi. – Läheb mõisa juurde

Kodutallu asus Hendrik Adamson koos vanematega elama 1901. a. Siia jäi ta kuni 1919. a., mil kolis Kärstnasse. Aastatel 1929-1927 oli ka Kärstna algkooli juhataja. Kodul koostas ta oma esimese luulekogu “Mulgimaa”.

Talust pole midagi säilinud. Kohta tähistab rändrahn mälestustahvliga.

13. Veisjärv

Kärstna Kannukülast viib tee Veisjärve äärde, mis on Viljandimaa suurim järv (pindala 487,5 ha, suurim sügavus 4 m).

Järv asub Sakala kõrgustiku keskosas ulatuslikus loode-kagusuunalises lamedas nõos. Veepinna alandamine on vähendanud järve pindala 110 ha võrra, elutingimused veekogus on halvenenud. Suvel võib järve kohal näha saaki luuravaid kalakotkaid.

Järvest saab alguse 91 km pikkune Õhne jõgi, mis oma teel läbib Taagepera, Lätimaad, Tõrva ja Suislepa ning suubub Võrtsjärve. Eriti kaunis on Õhne jõe org Tõrvas.

14. Paistu kalmistule

on maetud teiste seas Jaan Adamson, Adam Peterson, Hain Henno, August Saebelmann, Jaan Leppik, rahvalaulik Liisu Mägi, Minni Nurme, Salme Ekbaum jpt.

15. Polli tamm

asub Paistu kalmistust 400 m loodes endise Polli talu heinamaa kingul. Puu vanuseks peetakse 700 aastat. Selle ümbermõõt 5,9 m, kõrgus 20 m. Korduvate põletamiste tõttu on tüvi õõnes. Tõenäoliselt on puu endise hiie viimane esindaja. Vanad inimesed räägivad, et tamm on põlenud kolmel korral: Põhjasõja ajal, 19. sajandi viimasel veerandil ja 1953. a. Neile lisandub veel põlemine 1962. a. Põletatud õõnde mahub ligi 10 inimest. Kahjustuste tõttu on puu kaotanud vähemalt veerandi oma ümbermõõdust.

8. Paistu

asub Sakala kõrgustiku ühel kõrgemal ja maastikuliselt vaheldusrikkamal kohal. Põldudega kaetud kõrgendikult avaneb kaugeleulatuv vaade ümbrusele, selge ilmaga võib näha isegi Viljandit.

Muistsest asustusest annavad tunnistust põldudel olevad kivikalmed ja kultusekivid.

Paistu kui asustatud keskus on väga vana. Esmakordselt mainitakse kihelkonda koos pühakojaga juba 1234. a. Vanades ürikutes on kirikut nimetatud Lucernaks ja “Stella mariseks” (lad. k. “kiir” ja “mere täht”), sest kirik olnud oma kõrge asukoha tõttu Pärnumaale ja isegi merele näha. Kirik ja kihelkond olla seepärast endale Paistu nimeks saanud, et kirikutorn hästi kaugele ära paistnud.

Huvitav ei ole siin mitte ainult kultuurmaastik ja kultuurilugu vaid ka loodus. Suurem osa alast jääb Loodi looduspargi piiridesse. Tuntuim vaatamisväärsus on siin Paistu põrguorg oma viieteistkümne punase liivakivi paljandiga. Läbi kauni loodusmetsa viib 2 km pikkune matkarada otse „Loodi põrgusse” ehk uhkeima ja kõrgeima paljandini, milles leidub ka salapärane koobas.

Holstre-Polli mäed Paistust ida pool on populaarne puhkepiirkond, mida läbib tihe jooksu- ja suusaradade võrgustik.

9. Paistu kirik

on pühendatud neitsi Maarjale. Esmakordselt on kirikut mainitud 1234.a., mil see oli arvatavasti ristikujuliste piilaritega kodakirik. Selle hävitasid leedulased 1329.a., säilisid vaid müürid ja koor. Esialgse kiriku asemele ehitatud uus pikihoone, keskaegsed võlvid ja uhke kirikutorn purustati Põhjasõjas, kuid taastati hiljem.

1817.a. süütas pikne torni, tules hävis ka orel. Samas põlengus kannatada saanud ning väidetavalt 1745. aastast pärit tornikell on aga kirikus ümbervalatuna alles. Selle lasksid 1822. aastal Tartus I. W. Strandtmanni valukojas teha kiriku eestseisja Peter Reinhold von Sivers ja kreisikohtunik August Heinrich von Bock.

1852.a. ehitati uus torn, altar ja kantsel. Praeguse pseudogooti stiilis välisilme sai hoone aastal 1876, sisustusse (altar, kantsel, pingistik, oreliprospekt) jõudis pseudogootika juba 1852-53, õpetaja Karl Peter Ludwig Maurachi aegu. Läänetorn (arhitekt Matthias von Holst) on pärit aastast 1866. Altarimaali “Kristus ristil” (Riia maalija ja litograaf Johann Karl Ludwig Maddaus) kinkis Paistu kirikule Riia kaupmees Cumming 1853. aastal.

Selle kohta on teada niisugune lugu.

petaja Carl Maurach töötas nooruses Riias inglise kaupmehe Cummingu peres koduõpetajana. Pere noorimale tütrele meeldisid tema usuõpetuse tunnid väga ja neiu otsustas leeriõnnistuse vastu võtta kirikus, kuhu Maurach õpetajaks saab. Ka lubas neiu sellele kirikule kinkida altaripildi. Idee meeldis pere teistelegi lastele ja kõik nad tegid oma taskurahast annetusi. Isa toetas laste mõtet suurema summaga.

Kahjuks suri tütarlaps leeriõnnistuseni jõudmata.

Kuid Johann Ludvig Maddause maalitud altaripilt jõudis koos õpetaja Maurachiga Paistu. Kohale toimetas selle Holstre valla Vanausse talu omanik Heinrich Ainson oma hobusega. See leidis aset 1853. aastal.

Altariseina kavandas orelimeister Gustav Normann 1865. aastal.

Kui tööd said lõpetatud, siis üks remondimeestest roninud tornikuke selga – kukk olnud keskmise lamba suurune – ja teised mehed ajanud seda ringi. Tornist paistnud seitsme teise kiriku tornid.

Kiriku koorivõlvid on alates 1903.aastast kaetud Riia Jakobi kiriku eeskujul tähismaalinguga.

Aastail 1884-1916 oli Paistu kiriku pastor kirjanik Jaan Bergmann. Siin kirjutas ta ballaadid “Ustav Ülo” ja “Salme”, toimetas “Lastelehte”, koostas õpikuid ja tõlkis eesti keelde “Odüsseia” viis laulu.

Paistu kiriku organistina on töötanud ka koolmeister Jaan Adamson ja helilooja Friedrich August Saebelmann. Viimane esines sageli ka orelisolistina.

Kahest Paistu orelist teame vaid nende hävimise aastaid. Neist esimese kohta võime lugeda Wartburgi Hermanni kroonikast: „Leedulased põletasid 1329 Paistu kiriku, hävitades kallid klaasaknad ja oreli.”

Järgmine orel hävines 20. juulil 1817, kui pikselöök kiriku süütas.

Tartu orelimeister August Kessleri ehitatud orel pühitseti 18. jaanuaril 1853.a..

1903. aastal leidis aset kiriku järgmine põhjalik remont. 1904. aastal algas korjandus uue oreli heaks. Vöörmündrid käisid talust tallu, korraldati kontserte, esinejate hulgas oli lauljanna Aino Tamm.

Kohalikel mulkidel oli kodukirikule suurejooneliste annetuste tegemine auasi.
1898. aastal kinkis Holstre valla vöörmündri Mihkel Hanseni abikaasa oma ainsa õe Marie Alexandrine Vaga mälestuseks kirikule nahkköites altaripiibli.

1897. aastal annetas Õisu valla Torimu talu leskperenaine oma surnud tütre mälestuseks 42 küünlaga kroonlühtri tekstiga „Õndsa Õisu Torimu talutütre Lisa Sisaski mälestuseks sündinud 27. I 1878, surnud 26. VI 1896. Paistu kirikule kingitud 1897.”

1903. aastal surnud Peeter Vaga testamendi kohaselt sai kirik Pauluse, Johannese ja Jakobi kujuga küünlajalad.

1904. aastal annetas õpetaja Bergmann oma surnud tütre Clara mälestuseks tema enda soovil kaks seitsmeharulist altariküünlajalga ja kaks kolmeharulist kantsli küünlajalga.

1911. aastal kinkis Johann Torm oma naise mälestuseks orelivääri paremal küljel oleva lühtri.

1913. aastal annetas Marie Vaga (Soosaar) oma mehe mälestuseks 18 küünlaga lühtri orelivääri vasakul küljel.

Paistu Vabadussõja mälestusmärgi kavandamine algas 1937. aastal. Raha anti 1939. aastal Riiklikule Vabadussambale, mis pidi valmima 24. veebruaril 1943. aastal. Okupatsioonide ja sõja tõttu seda loomulikult ei sündinud. Nii kujunes, et Paistu ausamba nurgakivi pandi 1997. aasta novembris ja sammas avati 2. veebruaril 1998 kõigi nende auks, kes on langenud isamaa eest.

Isikud

  • Jaan Bergmann (1856-1916) kirjanik, luuletaja, tõlk. Jaan Bergmann sündis 29. detsembril 1856. a. Kolga-Jaani lähedal Niilu talus. Ta õppis Põltsamaa kihelkonnakoolis, Tallinnas ja Tartu ülikoolis (lõpetas usuteaduskonna 1882. a.). Alates 1884. a. töötas Paistus pastorina. Jaan Bergmann suri Paistus 25. juunil 1916. a. ja maeti kohalikule kalmistule.
  • Anna Kahu oli Paistu kihelkonnakooli õpetaja.
  • Martin Kahu (1886-1970) pedagoog, organist, koorijuht
  • Peeter Ruubel – Paistu kihelkonnakooli juhataja 1880-1899, luuletaja. Laulu „Kaunimad laulud pühendan sul“ sõnade autor.
  • Andres Särev sündis 1902.a. Heimtali lähedal Varikul. Ta lõpetas Paistu kihelkonnakooli ja jätkas õpinguid Viljandis. 1922.a. alustas “Ugalas” näitlejana, aastail 1924-1926 oli samas näitejuht. Hiljem töötas ta lavastajana teistes Eesti teatrites. A.Särev suri 18.märtsil 1970 Tallinnas ja on maetud Metsakalmistule.

10. Loodi põrguorus

avanevad keskdevoni Aruküla lademe liivakivipaljandid. Sälkorg on kohati kuni 20 meetri sügavune. Kõrgeim paljand on 15 meetrit kõrge, selle jalamilt voolab välja allikas. Loodi põrgu seinas on nišitaoline koobas, mille ava on kolm kuni neli meetrit kõrge ning kaks kuni kolm meetrit lai. Kaugemal muutub koobas järjest kitsamaks ja madalamaks

Vanarahvas räägib, et sõdade ajal leidnud elanikud oru koobastes varju. Ka olevat siia peidetud palju varandust ning koolnu hõbedase kirstuga.

Loodi oru on lasknud XIX sajandil korrastada Laulu-Kadri. Siin olid jalutusrajad ja üle oja viis mitu sillakest. Läbi metsa oli raiutud siht, nii et Loodi mõisa härrastemaja rõdult paistis Paistu kirikutorn.

II Tõrva – Pikassilla – Suislepa – Tarvastu – Mustla – Pulleritsu – Holstre

1. Tõrva

vt. marsruut 1

2. Pikassilla

Pikassilla on vana teedesõlm, Mulgi- ja Vana-Tartumaa piir ning Väikese Emajõe sillakoht. Pikassillat mainitakse legendaarseks saanud J. Adamsoni laulus „Üitsainus Mulgimaa“.

Pikassillas on peetud keskajal orduvõimude ja Tartu piiskopi vahelisi nõupidamisi. Sildu üle Väikese-Emajõe on läbi ajaloo ehitatud ja lõhutud mitmeid. Praegune sild valmis 1958. aastal. Pikasillas on sündinud helilooja Aleksander Läte (1860-1948). Väike-Emajõel on välja ehitatud sadam laevadele. Võrtsjärvel on viis saart: Kalasaar, Pähksaar, Ainsaar, Rätsaar ja Võnnsaar (Tondisaar).

Kalasaarel on majutamis- ja koosviibimiste korraldamise võimalus. www.kalasaare.ee Tel: +37252494

15. Vooru küla

Vooru linnamägi (Viljandi maakonna vanim linnus) asub maanteest vasakul Araku talu maal Õhne jõe ürgoru vallseljakul, mida ümbritseb soine heinamaa. Linnuse õue pikkus on 80 ja laius 60 meetrit, pindala 4800 ruutmeetrit. Suur osa vallist ja õuest on lõhutud kruusavõtmisega XIX sajandi lõpul. Linnus on rajatud keskmisel rauaajal (VI-VII sajand) ja oli kasutusel kuni XI sajandini. Linnus on kolmel korral maha põlenud.

Kui sakslase siin ollu, sis tahtnu na Voorusse ka lossi ehite. Nõnda sis hakatu lossimäge ehiteme kate järve läiksesse. Üte nimi on Peetruse järv, teise nimi Veke järv. Veetu siis pallu liiva kokku, et kõrge mägi saia. Neil ollu siände mõte, et neist järvest sügav vesi ümber laske. Mägi saanud piaaegu valmis, kui na leidnu Tarvastusse uue koha, mis ollu paremp ja nõnda jäänu lossi ehitamine pooleli. Mägi on praegu alles ja seepärast seda kutsutavatki Linnamäeks.

3. Suislepa küla

Suislepa asub Tarvastu vallas Viljandi-Pikasilla maantee ja Õhne jõe ristumiskoha juures. Mõis rajati sinna XVII sajandi lõpul. XVIII sajandi keskel jagati see Vana- ja Uue-Suislepa mõisaks. Nii nimetati ka valdasid, mis 1935. aastal liideti üheks Suislepa vallaks.

Uue-Suislepa mõisa peahoone on sokkelkorrusega, veidi nõgusa täiskelpkatuse ja katuseärklitega. Säilinud on varaklassitsistliku kujundusega puittrepp, siseuksed ja välisuks. Parun von Kruedeneri perekonnale kuuluvas endises mõisahoones asub 1921. aastast alates kool. Uue-Suislepa peahoonest jõe poole laskub terrassidena kujundatud pargiosa.

Mõisale kuuluvast õunaaiast on pärit terves Euroopas levinud Suislepa õunasort, mida siin kasvatati juba XVIII sajandil ning mis on aretatud tõenäoliselt Pärsia punase suviõuna seemnetest. 140-aastane Suislepa õunasordi tüvepuu hävis 1970. aastatel. Puud meenutab mälestuskivi koolimaja juures. Suislepas äratab tähelepanu arhitektuurimälestisena kaitse all olev vana, hollanditüüpi tuuleveski kere.

Õhne jõe ääres vana silla juures on suure näljaajaga seotud liivakoobas, mida kirjanik Jakob Tamm on kirjeldanud oma luuletuses „Urgas” (1890). Koopa lähedal on mälestusmärk ka aastatel 1695-1697 olnud suure nälja ohvritele. Paljand ise on 15 meetrit pikk ja kaks meetrit kõrge. Põhjasõja-eelsel näljaajal tahtnud talupojad mõisnikult leiba, mõisnik ei tahtnud niisama anda. Kuna tööd anda ei olnud, siis lasknud neil käike kaevata. Hiljem kasutati neid käike varjupaigana.

4. Kivilõppe

Kivilõppe nimi on sellest saand, et siin on kivid ära lõppend. Vanasti, kui maad hariti, oli palju kive olnud, aga need ära koristatud. Pärast kui inimesed jälle tulnud uuesti siia randa, siis pole enam kive olnud. Siis öeldud, et kivid lõppend.(Rahvapärimus)

Kivilõppe külas tee ääres on tuuleveski ja vana talu. See on vendade Simmide sünnipaik. Vanemast vennast Ants Simmist (1877-1946) sai Vanemuise teatri näitleja, pärastpoole näitejuht ja direktor.

Noorem vend Juhan Simm (1885-1959) õppis Berliinis Sterni konservatooriumis dirigeerimist ja kompositsiooni. Seejärel töötas ta Vanemuise muusikajuhina ja dirigendina. Juhan Simm tegutses heliloojana ning oli paljude laulupidude üldjuht. Simmide sünnikohas on mälestuskivi ja lähedal Ants Simmi ning tema pereliikmete matusekoht.

Kivilõppel on kivipost ja selle pääl kolm ringi, igal rist sees. Sinna olevat maetud kolm Rootsi kindralit. Ühte talu on siin praegu Majoriks kutsutas, sääl olla elanud ülemus, major. Sellest ka talule nimi.

Kivilõppe rändrahnud olevat saanud vee piirile Kalevipoja ja Vanapagana jõukatsumisest, kes mõlemad lennutanud need siia teiselt poolt Võrtsjärve. Seega oli kivide õhulend kaheksa kilomeetrit pikk. Eks rahva meelest võitnud jõukatsumise ikka Kalevipoeg, kuid tegelikult asuvad kivid päris lähestikku. Kalevipoja rändrahnu ümbermõõt on 11,8 ja kõrgus 2,4 meetrit.

16 Võnnsaar (Tondisaar) on Võrtsjärve kõige atraktiivsem saar. Kunagi oli paiknenud siin mõisnike pidutsemise hoone – lustihoone. Ka on olnud siin mõisa järvevalvuri ajutine hoone. Praegu on saar tühi, kuid küllalt risustatud. Saare kohta on mitmeid muistendeid, põhiliselt saarel asunud tontide kohta (siit nimetus Tondisaar). Purjekate ajastul sõideti siia nelipüha esimesel pühal kõikidest Võrtsjärve randadest pidutsema.

Isikud

Arumetsast (Arromõtsa) on pärit kirjanik Nikolai Baturin, kes kasutab paiga puhul koguni Armumõtsa nime, mis sellele eriti romantilise kõla annab. Lapsepõlvest Arumetsal kirjutab Nikolai Baturin oma jutustuses „Varahilisel ajal” (LR 1974) ja romaanis „Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija” (1993).

Tarvastu

Tarvastu kihelkond asub Võrtsjärve läänekaldal. Tarvastu on üks vanemaid muinaskihelkondi Eestis. Juba 1225. aastast on teateid Võrtsjärve-äärsest kirikukihelkonnast, Tarvastu preestrit mainitakse esmakordselt 1234. aastal.

Rahvasuu pajatab, et Tarvastu nimi on tulnud siinsetes metsades elanud metsveise ehk tarva rohkusest.

Tänu viljakale põllumaale oli Tarvastu kihelkond üks tihedamini asustatud ja jõukamaid piirkondi Mulgimaal. Tarvastu ümbrus on tihedalt seotud ärkamisaja sündmustega. Just Tarvastu meeste peades tekkis mõte asutada talupoegade pärisorjusest vabastamise tänutäheks keiser Aleksander I mälestuseks Eesti Aleksandrikool. Ärkamiseajal peeti Tarvastut üheks enim ajalehti lugevaks kihelkonnaks Viljandimaal.

5. Tarvastu linnus

asus saarel, mida ümbritses veega täidetud vallikraav. Oletatakse, et varem paiknes sealsamas muinaseestlaste linnus. Linnuse ruumid võlviti XV sajandi alguses, sest alates 1410. aastast viibis seal sageli ordumeister. Linnus sai tugevasti kannatada Liivi sõjas, kuid hävines püssirohuplahvatuse läbi.

Linnuse lasksid 1596. aastal õhku kaks linnusepealiku poolt halvasti koheldud noormeest, kes põgenedes püssirohukeldri süütasid. Plahvatusest vappunud kogu ümberkaudne maa. Paksud põllukividest müürid matsid enda alla 37 lossielanikku. Hukkunud maeti tõenäoliselt Tarvastu kiriku põhjaküljel asuvasse ühishauda. Linnusekive kasutati ümberkaudsete hoonete ehitamiseks

Siin liikuvat kuuvalgeil öil valge naisekogu, viitsestarosti imeilus tütar Danusia Zilinska, kes uppus vallikraavi ja hauas rahu ei leia, tulles lossimägedesse oma mõrtsukat otsima. Neiu on maetud Tarvastu kiriku juurde. Tütarlaps olnud ilus, kuid samavõrd ka õel, kes meeste pead segi ajas ja tüdinedes kõrvale heitis. Kuni üks kõrvaleheidetutest, Zdenko Wierzinsky ta kägistas ja laiba vallikraavi viskas. Tema koos Janusz Grczezinskyga lasknudki linnuse õhku.

Tarvastu mõis

XVII sajandil tekkis linnuse asupaika Tarvastu mõis, mis linnuse tõttu sai oma saksakeelseks nimeks Schloß Tarwast. Mõisakeskus püstitati linnusest lõunasse, teisele poole ürgorgu. Mõisa omanikeks Poola ajal olid Fahrensbachid, Rootsi ajal de la Gardie´d. 1680. aasta reduktsiooniga sai Tarvastust riigimõis. 1820. aastatel said mõisa omanikeks von Mensenkampffid, kelle valdusse jäi Tarvastu kuni 1919. aasta võõrandamiseni. 1820. aastatel algas ka mõisasüdame väljaehitamine. Peahoone oli mõisas ühekorruseline tagasihoidlik ehitis (tänaseks päevaks hävinud). See-eest kõrvalhooned püstitati väga esinduslikud. Meie päevini on säilinud 1842. aastal valminud stiilne klassitsistlik ait, samuti samast ajastust pärit viinavabrik. Keskaegsete linnusevaremete vahele püstitati 1825. aastal von Mensenkampffide klassitsistlik matusekabel, mis on omalaadsete hulgas üks kaunimaid. Ruudukujulise põhiplaaniga kabelil on obeliskilaadne kõrge katus ning selle kõik neli fassaadi on kujundatud nelja sambaga portikustena. Hõlpsaks pääsemiseks mõisasüdamest matusekabelini paigaldati Tarvastusse 1879. aastal üle oru viiv malmist portaalidega rippsild. 1931. aastal viidi sama sild Viljandi lossimägedesse.

Kullamägi on seitsme kuni kaheksa meetri kõrgune liivakivipaljand. Punakaspruuni liivakivi sisse on allikaveed kujundanud koopaid.

Tarvastus on Kullamägi. Selles künkas on urgas, kolmeharuline. Igas harus asunud muiste Vanapagan. Need olnud kole suured, tulnud vahel urkast välja. Pea ulatunud üle puude. Ei ole ometi iseäralikku paha teinud inimestele.

6. Tarvastu kirik.

Tarvastu hiliskeskaegse apostel Peetrusele pühendatud kiriku, mille laele barokk-kunstnik oli maalinud viimse kohtupäeva ingleid ja kuradeid, süütas 1892. aastal põlema pikne. Kohale rutanud rahvas asus päästetöödele. Tulest suudeti päästa orel, altar, kroonlühtrid ja pingid. Kuigi kohal olid Tarvastu mõisa tuletõrjujad, jäi tollane tehnika meeste jõupingutustest hoolimata napiks. Kahjuks oli ka tuule suund ebasoodne ja põlev torn vajus kiriku katusele, süüdates nii kogu kiriku.

Hääd kätt kirikusse tulles oli kiriku laen põrgukatel ja selles inimese jalad üleveere väljan. Vanakurat hargiga, punatse püksi jalan ja punane müts pähen aije inimesi katla tagasi. Kes pattu tegi, need aeti katlasse, kes varastasid ja teiste oma võtsid. Ka alasti latse oli kiriku laen. Ingli kandsiva neid ommi tiibega. Põrgu kujutus oli eespool oreli kohal, inglid aga kesk lage.

Juba pooleteist aastat pärast põlemist pühitseti Gustav Beermanni juhtimisel ehitatud uus, vanast kirikust suurem pseudogooti stiilis jumalakoda, mille tornitipp ulatub 62 meetrini. Kuke asemel hakkas torni tippu kaunistama kullatud rist, mis ilusa ilmaga paistis 14 kilomeetri kaugusele. Pseudogooti altariseina kaunistavad Tüma talu peremehe Jaan Wiira nikerdatud inglid. Ühe ingli käes olevas Uues Testamendis on kirjas inglite sünnilugu, kuhu on lisatud õpetaja, praost Michael Jürmanni sõnad: „Need kaks inglikuju on Tarvastu walla Tüma talu peremees Jaan Wiira oma käega walmistanud. Et tema parem käsi wigane on, siis on tema need kujud on pahema käega nikerdanud. Need kujud on Jaan Wiira kirikule kinkinud, et oma südamlikku armastust oma Õnnistegija ja Tema Püha Koja wastu üles näidata. Kiriku poolt on kõigest temale need kulud tasutud, mis selle töö juures teistele on makstud. Jumal tasugu temale seda armastuse töö ja waeva oma igaveses Autemplis. Tarvastus 24. Märtsil 1906. Praost M. Jürmann Tarvastu õpetaja.”

Isikud

  • Aastatel 1955-1987 oli Tarvastu koguduse õpetaja legendaarne Harry Haamer. Pärast Harry Haameri surma on Tarvastus teeninud ka tema poeg Eenok Haamer ning siis Naatan ja Markus Haamer.
  • Tarvastus Kõksi talus on sündinud ajakirjanik, õpikute autor ja luuletaja Ado Grenzstein (Piirikivi) (1849-1916), kes on tuntud lastelauliku „Viisk, põis ja õlekõrs” autor.
  • Martin Klein (1886-1947) on sündinud Kitsi-Kleini talus. Martin Klein oli esimene eestlane, kes võitis olümpiamedali. See juhtus Stockholmi olümpiamängudel 1912. aastal, mil ta võitis klassikalise maadluse keskkaalus hõbemedali. Ta maadles soomlase Alfred Asikaineniga 11 tundi ja 40 minutit.
  • Tarvastu mailt Ilissa talust on pärit Mulgimaa laulik Ado Reinwald (1847-1922).
  • Endises Kuressaare kroonuvallas Vaigu talus sündis luuletaja Andres Rennit (1860-1936). Tema on Tarvastu-murdelise luuletuse „Mul meelen kuldne kodukotus” autor.
  • Vaigu naabruses asunud Kitsi-Tamme on lauljanna ja laulupedagoogi Aino Tamme sünnikoht ja lapsepõlvekodu.

7. Mustla

Pääle katku ja Põhjasõda tulid mustlased ülejäänud inimesi rüüstama. Nad tulid lõunapoolt Virtsjärve äärt mööda ja tapnud kõik järve ääres elavad inimesed. Jõutud väikese oja kaldale ja tahtnud sealt hobusega otse läbi sõita. Oja osutus mädaks ja hobune uppus. Mindi järve äärt mööda edasi Kalbuseni. Kalbuse peremees märkas rüüstajaid ja peitis end ahju peale. Kui mustlased jõudsid tuppa, hakati riideid kuivatama. Peremees näinud, et need on naised mehe riietes. Siis löönud puuhaluga ühe mustlase maha. Jõgi, kuhu uppunud hobune, kannab Mustla oja nime ja linn selle oja lähedal Mustla nime.

Mustla tekkis XIX sajandi lõpul, mil Tarvastu mõis ja kirikumõis hakkasid Mustla kõrtsi juurde krunte müüma. Aleviõigused hakkasid Mustlas kehtima alates 1. jaanuarist 1927. Aegamööda hakati Mustlasse rajama pisiettevõtteid nagu saeveski, nahaparkimistöökoda jt. 1938. aastal sai Mustla linnaõigused, millest loobuti 1979. aastal.

17. Pulleritsu küla

Pulleritsu küla asub Paistu vallas Holstrest kolme kilomeetri kaugusel. 1833. aastal alustas seal tööd Pulleritsu kool. Aastail 1852-1879 töötas koolis Jaan Adamson, pärast tema surma oli aastail 1879-1882 Pulleritsu koolis õpetajaks Andres Aavik, helilooja Juhan Aaviku isa. Pärastpoole töötas ta edasi koolmeistri ja muusikakoori juhina Pirmastu koolis. Pulleritsu koolis on õppinud keeleteadlane Mihkel Veske ja kirjanik Juhan Kunder. Pulleritsu koolihoone seinale on pandud mälestustahvel. Holstre kooli juures on mälestuskivi Jaan Adamsonile – on ju Holstre kool otsene Pulleritsu kooli järglane.

8. Holstre

Esimesed andmed Holstre mõisa (Holstfershof) kohta pärinevad 1494. aastast, mil ordumeister Johannes Fryberg de Hornkhove läänistas feodaalõiguse alusel mõisa valge järve (Wittensee) ääres Nicolaos de Holsteferile. Läänihärra nimest tuleneb ka hilisem Holstre kohanimi. Tollal paiknes seal kivist kindlustatud mõisahoone ehk vasallilinnus, mille jäänuseid on hiljem maa seest välja tulnud.

Alates XVII sajandi lõpust oli Holstre riigimõis. Säilinud on mõned kõrvalhooned. Neist esinduslikem on otse Viljandi-Mustla maantee äärde jääv 1780. aastatel ehitatud kõrgel soklil varaklassitsistlik köögihoone. Praegu paikneb kunagise linnuse kohal mõisapargis 1930. aastatel ehitatud koolimaja.

Holstre kool on Pirmastu ja Pulleritsu vallakooli järglane.

Paistu kirikukatsumise protokoll 1786. aastal tõendab, et sel ajal oli Holstres eesti laste jaoks kaks külakooli. Seega on esimesed talurahvakoolid rajatud Holstresse enam kui 200 aastat tagasi. Kahjuks pole ühestki ürikust leida, kus need esimesed Holstre koolid asusid ja kes olid õpetajad. Esimesed Holstre koolid ei jäänud kauaks püsima, sest mõis ei olnud huvitatud talulaste koolitamisest. Praegune Holstre koolimaja ehitati 1933. aastal arhitekt August Volbergi projekti järgi kuueklassiliseks kooliks.

Põhikooli juurde on püstitatud 7. septembril 1963. aastal mälestuskivi, mille tahvlil seisab „Jaan Adamson (26. okt 1824-15. aprill 1879) Pulleritsu koolmeister 1852-1879 ja rahvusliku liikumise aktiivne tegelane”.

Holstre kuue kilomeetri pikkune looduse õpperada saab alguse Holstre põhikooli pargist, kus asub ka raja skeem. Rada kulgeb mööda Holstre ümbruse järvede kaldaid ja viib rändaja kokku väga erinevate taimekooslustega nii niitudel kui ka metsas.

Holstre maastikule annavad ilme kühmud ja kuplid, mille vahele lohkudesse jääb rohkesti järvi: Laose ja Nõmme järv, Rõikajärv, Pirmastu, Holstre ja Holo järv.

Holstre järved on Viljandimaa kõige sügavamad järved. Holstre järvedest on kõige põhjapoolsem ja kõige sügavam Linajärv (16,7 m, pindala 1,7 ha). Järve kaldad on kõrged ja künklikud. Seal kasvab segametsa ja põliseid pärni ning kuuski. Kaldariba on liivane ja napi taimestikuga. Vesi on kollakaspruun, õitsemise ajal aga rohekas. 4 meetri sügavusel läheb vesi järsku külmaks. Järve kaldal on häid telkimiskohti.

Linajärve kohta räägitakse, et ta olevat tekkinud meteoriidi langemisest, seepärast olevatki ümmargune.

Mustjärv on väga mudase põhjaga segatoiteline järv (suurus 1,2 ha, sügavus 7,6 m). Mustjärv on umbjärv, kollakaspruuni läbipaistva veega (2,7 m). Järvele tungib peale õõtsik, samuti rohke veesisene taimestik. Mustjärves pidavat elama hiidkoger, sammal selga kasvanud ja silmad taldrikusuurused.

9. Mustjärve pisut kõrgema idakalda lõunaosas on looduskaitsealune Holstre Kindralimägi.

Mäel kasvavad põlismännid.

1784. a. maeti siia Holstre viimane mõisnik kindral von Berg. Tema surma järel sai mõis kroonumõisaks, Holstre vald aga kroonuvallaks.

Nõiajärv paikneb umbes 300 – 400 m Linajärvest kagu pool põlises laanes ümbritsetuna õõtsikuringist. Kinnikasvavas järves on vaba vett väheks jäänud, sügavus arvatakse olevat 15 meetrit.

Holstre (Kooli) järv paikneb Holstre kooli pargi serval. Järv on 2,9 ha suurune ja sügavus 16,3 m. Kallas on liivane, kuid vesi läheb järsku sügavaks ja külmaks ( 3 m sügavusel). Vesi on rohekaskollane ja keskmiselt läbipaistev. Umbjärv, vähese liigivaese taimestikuga. Järve ümbritsevad põllud.

Kullijärv asub Holstrest 3 km kagu pool. Selle pikliku pehmete kallastega veekogu pindala on 6,2 ha, suurim sügavus 5 m. Järve ümbritsevad sanglepad. Kullijärv on mudarikas, seal võimutseb vesikarikas. Järv kasvab kinni. Liigirikka taimestikuga (28 liiki), mille vööndi laius on umbes 10 m. Vett toovad järve kraavid, väljavool on Viiraste oja kaudu Ärma jõkke. Vesi on oranž, läbipaistvus 1,7 m. Peamised kalad on koger ja mudamaim.

10. Holstre-Polli spordi- ja puhkekeskus

Holstre-Polli on suusabaasina tegutsenud 1965. aastast. Baasi rajasid legendaarne suusatreener Heino Bergman koos Viljandi spordikooli suusaosakonna õpilaste ja vabatahtlikega. Suusabaasi tase on kogu aeg paranenud ning kasutamine suurenenud. 2005. aastal moodustati keskuse arendamiseks Viljandimaa spordi-ja puhkekeskuseks sihtasutus, mille liikmed on Viljandi maakond, Viljandi linn ja Paistu vald. 2009. aastal avati uus paljude võimaluste ja mugavustega peahoone, kus on 49 voodikohta, pesemis- ja riietusruumid, saunad, kohvik ja seminariruumid. Baasis on võimalik kasutada tasuta kõiki radasid (sealhulgas 2,5 km pikkust asfaltrada), rentida spordivarustust ja kasutada autokaravani parkimisvõimalust. Spordi- ja loodusradu on kokku 35 km.

11. Pirmastu-Nõmme

Siinsest alast kuulub suur osa Loodi loodusparki. Nõmme liivik on kruusliivast koosnev lainjas tasandik. Põhja- ja loodeosas on liivik kaetud männimetsaga, lõuna pool leidub ka põllumaad. Nõmme külas paikneb liivakarjäär, kus saab hea pildi siinsest mullastikust. Tasandikku liigendavad orud. Verilaske oja orus asub neli järve.

12.Tilli kadastik

Kaitsevööndi moodustab suhteliselt suurte puudega kadastik, mille kõrgus on 2,5 meetrit, mõned puud kõrguvad isegi 6,5 meetrini. Rohkem selliseid kadastikke Viljandimaal ei leidu. Sealkandis võib kevaditi ka kõige varem päevitajaid näha. Küllap on koht ümbruskonnast valgem, kuivem ja soojem, sest miks muidu kadakad mingil seletamatul põhjusel Mulgimaal juuri ajama on hakanud.

13. Tillijärv ehk Pirmastu Supsijärv

(sügavus 16,3 m, pindala 2,4 ha) asub merepinnast 63,4 meetri kõrgusel.

14. Rõikajärve

(sügavus 13 m, pindala 2 ha) kõrgetel kallastel kasvab lepik, idakaldal on liivane supelrand. Rõikajärve vesi läheb järsult sügavaks, kuid on hea läbipaistvusega.

I Hummuli-Tõrva – Ala – Taagepera – Karksi-Nuia – Abja – Mõisaküla

1. Hummuli

Hummuli kuplistik võtab enda alla Väike-Emajõe ja Õhne jõe vahelise ala. Kõrgemad kuplid ja seljakud tõusevad 120 meetrit ümp. Kõrgendike vahel on lohke, nende põhjas väikesi järvi (Talli, Soolikse, Liivakse, Kihu). Kuplistiku lõunaosa on kaetud metsaga. Põhjaosas on rohkem põldusid. Kõrgemad tipud on Mudaniku ja Mäemõisa mäed.

Põhjasõja-aegne Hummuli lahingupaik asub Hummuli mõisa lähistel. Lahing toimus 18. juulil 1702. aastal. Lahing kestis umbes 6 tundi. Sellest võttis osa umbes 25 000 meest (18 000 venelast ja 7000 rootslast). Vene vägesid juhatas Boris Šeremetjev, rootslasi W. A. von Schlippenbach. Rootsi vägi purustati. Hummuli lahingu mõju vähendas rootslaste võimu Eestis. Lahingus langenud sõjameeste haudu on pargiservas, Põntsimäel, Rantsikülas ja Pisukese talus. 2002. aastal püstitati mõisa ette lahingut meenutav mälestuskivi.

Hummuli loss ja park

Loss on ehitatud inglise-gooti stiilis 1860. aastal. Meenutab mõnevõrra Sangaste lossi. Puhta vuugiga tellishoone parempoolset nurka kaunistab kolmekorruseline kaheksatahuline torn, mis lõpeb sakilise karniisiga. Hoone vasakut tiiba kaunistab kaheosaline astmikviil.

Ajalooliselt on nimi „Humularie” esinenud juba 1226. aastal. Esimesed teated mõisast ulatuvad aastasse 1470. 1914. aastal omandas mõisa Sangaste mõisast pärinenud Ermes von Berg. Kuna mõisaomanik võttis endale Soome kodakondsuse, siis mõisat koheselt ei võõrandatud ja jäi kuni 1929. aastani von Bergide kätte.

Park koosneb kahest eri aegadel rajatud osast: praegune koolipark, mis on rajatud 19. sajandi algul ja 19. sajandi teisel poolel rajatud osast. Viimane on kujundatud inglise stiilis. Pargi keskel on suuremaid lagendikke, servades puude gruppe. Puud olevat omal ajal istutatud nii, et lossi tornist vaadates moodustanud nende ladvad mõisaomaniku nime – Samson von Himmelstierna. Pargis on 79 puuliiki, nende hulgas on haruldusi nagu 4 punast vahtrat, üks amuuri liguster, moltke pärn, mägivaher ja peavi hobukastan.

Isikud

  • Rudolf Kenkmaa (1898-1975) Sündinud Alamõisas. Arhiivinduse, allikateõpetuse, paleograafia ja ajaloolise geograafia spetsialist. Oli ENSV Riikliku Keskarhiivi ülem, TRÜ dotsent. On selgitanud Tallinna bastionide arengulugu. Tema juhendamisel on ilmunud kogumik „Eesti rahva ajaloost Põhjasõja aastail”
  • Kaprani talus on sündinud kirjanik Herta Laipaik (1921-2007). Oli väljasaadetuna Siberis 1950-1953. Avaldanud romaane, noorsoojutustusi, kuuldemänge, kriitikat ja publitsistikat. Palju on kasutanud Helme kihelkonna rahvapärimusi „Maarjakask” 1982, „Kurjasadu” 1987, „Pipratoosi tondid” 1989. Kodukoha tõsielul põhineb „Hauakaevaja lood” 1990. Memuaarne on „Hallid luiged” 1986.
  • Lidia Tuulse on sündinud 1912. aastal. 1944. aastast elab Rootsis. Avaldanud ajakirjanduses reisikirju, arvustusi, lühiproosat, luulet, luuletõlkeid ja esseid.
  • Herbert Viiding 1904-1988. Oli TÜ õppejõud ja Geoloogia Instituudi sektorijuhataja ja asedirektor, ENSV TA looduskaitse komisjoni esimees. Uurimusi meteoriitika, geoloogia, petrograafia ning litograafia alalt.
  • Kirjanik ja ajakirjanik Eerik Laidsaar 1906-1962. Põgenes 1944. aastal Saksamaale ja siirdus 1950. aastal Austraaliasse. Avaldas lühijutte, följetone, kriminaal- ja seiklusromaane, noorsooraamatuid ja näidendeid.
  • Alfred Kurlentz 1902-1990. Rahvaluuleteadlane ja kirjanik. 1944. aastast elas välismaal. Töötas Montrealis ülikooli õppejõuna.
  • Näitleja ja lavastaja Eduard Tinn 1899-1968. Oli Draamastuudio, Teatri, „Estonia” ja Tallinna Draamateatri näitleja, „Ugala” teatrijuht ja lavastaja ning Eesti Riikliku Teatriinstituudi õppejõud.
  • Rihet-Urmas Ploomipuu sündinud 1942. aastal. Graafik ja maalikunstnik. Oli Kunstifondi graafika eksperimentaalateljee juhataja. Oli esimesi rastri kasutajaid. Loonud tarbegraafikat (sh. Eesti ühe- ja kahekroonilise rahatähe).

2. Jõgeveste

Hauakabel on klassitsistlikus stiilis hoone, püstitatud 1823. aastal arhitekt A. F. Štšedrin. Mausoleumis on kindralfeldmarssal Barclay de Tolly monument, mille on loonud skulptor V. I. Demut-Malinovski klassitsistlikus stiilis. Monumendi osadeks on veel sokkel ja sellele asetatud püramiid. Mõlemad on graniidist. Püramiidi ees on valgest marmorist postament, millele on paigutatud kindralfeldmarssali büst. Postamendi ees on padi ordenite, vürstikrooni ja kahe vasest kiivriga. Büstist paremal seisab jumalanna Pallas Athena, parema käega kroonib ta kangelast loorberipärjaga, vasakus hoiab aga kilpi, millel on kindralfeldmarssali vapp ja deviis „Truudus ja kannatlikkus”.

Vasakul on istuva naise figuur, kes kurvana nõjatub urnile. See on allegooriline kujutus Venemaast, kes leinab oma kaitsjat.

Monumendi soklil on reljeef, mis kujutab Vene vägede pidulikku sissemarssi Pariisi 31.märtsil 1914. aastal Barclay de Tolly juhtimisel. Reljeefi kummalgi poolel on dekoratiivsed embleemid – mõõgad ja loorberipärjad.

Kabeli keldris on Barclay de Tolly ja tema abikaasa sarkofaagid. Kabeli kõrvale on maetud kindralfeldmarssali poeg ja perekonna liikmed.

Kabeli ees on II maailmasõjas Jõgevestes langenud punaarmeelaste ühishaud
2008. aastal avati endises kabelivahi majas muuseum.

Michael Andreas Barclay de Tolly 1761-1818. 8-aastasena võeti ta Novotritski polgu nimekirja. 1778-aastal ülendati ta ohvitseriks. Vene-Türgi sõjas ilmutas ta erilist vahvust Otšakovi kindluse vallutamisel, sõjas poolakate vastu vallutas Vilno kindlused. 1790. aastal lõi rootslasi Kuopio juures. 1809. aastal tungis üle Botnia lahe Rootsi ja vallutas Umeå. Seejärel oli Soome kindralkuberneriks. 1810-1812 oli Venemaa sõjaminister. 1812. aasta sõjas juhtis Vene armeed. Üldsuse mõjutusel ja peakorteris puhkenud lahkhelide tõttu tagandas tsaar ta ülemjuhataja kohalt. Pärast M. I. Kutuzovi surma nimetati ta 1813. aastal uuesti ülemjuhatajaks.

Sõjaretkedele järgnesid haiguseaastad. Ta asus elama Jõgeveste mõisa. Pidi minema Böömimaa tervisevetele, kuid suri teel olles Preisimaal Insterburgi lähedal. Põrm balsameeriti ja toodi Jõgevestesse.

Jõgeveste mõis. Peahoone oli ühekordne kivi- ja saviblokkehitus. Eraldati Helme mõisast 1718. aastal. 19. sajandil oli mõis von zur Mühlenite omanduses. Selle viimane omanik oli Georg von zur Mühlen. 1920. aastal ehitati ümber algkooli tarbeks. Põles ära 1944. aastal. Ka kõrvalhoonetest on ainult riismed.

Jõgeveste sild

Praeguse silla kohal asus palju aastaid parv – Roobe parv. Sild ehitati 1944. aastal.

Endise Lombi metsavahikoha lähedal on küngas, mida rahvas kutsub Saajamäeks. Sellel asub suur sammaldunud kivi, millesse on raiutud rist. Rahvajutu järgi kohtunud seal kaks pulmarongi, nende vahel toimunud kokkupõrge.

3. Koorküla

Koorkülas on väga palju järvi. Suurim ja ilusaim neist on Valgjärv (44, 1 ha, suurim sügavus 26, 8 m), mis asub Tõrva-Ergeme tee ääres. Nimi olevat saadud sellest, et vesi on väga läbipaistev. Järv on sopilise kuju, kõrgete kallastega ning väga vahelduva põhjareljeefiga. Järve keskel on madal koht, kus sügavus on veidi üle ühe meetri. Selles kohas võib järve põhjas näha mingi ehitise jäänuseid. Arheoloogid on siit leidnud väga vana keraamikat. Nende ehituse jäänuste kohta on mitmeid muistendeid. Ühe järele olevat siin järve põhja vajunud mõis koos pulmarahvaga. Jaan Jungi arvates oli siin aga vaiehitis. Arvatakse ka, et siin oli üliku vesilinnus, mis jäeti maha I a.t. lõpul.

Selles järves kasvab meil haruldast järvelahnarohtu. Järve kaldal on looduslik park varjulise kaldateega.

Teised Koorküla järved. Udsu järv – sügavuselt teisel kohal Eesti järvede hulgas (30, 25 m). Laanemetsa järv, Võrtsjärv, Kiisjärv, Kadastiku järv, Vilgjärv, Pikre järv, Pedaja järv, Nihujärv jt.

Muistendi järgi olevat Udsu järv tekkinud kiriku asemele, kuna seal olevat laulatatud vend ja õde.

Linsi pere lähedal asub muistne hiiesalu Lindsisaarik, Jõgeva ja Ala-Laugase põllul on suur kivikalme, samas ka muistne ohvripaik, mida nimetatakse ”Kalme värat.”

Koorküla koobastik asub Koorküla pargis Õhne jõe paremal kaldal. On tekkinud keskdevoni burtnieki liivakivi lademesse vete tegevuse toimel ja hiljem inimeste poolt laiendatud. Suurim ava asub Õhne ürgoru nõlvas, selle kaudu pääseb 1,5 m laiusesse ja 1, 3 m kõrgusesse käiku ja sealt omakorda suurde ümmargusse ruumi, mille kõrgus on 3,5 ja laius 6,5 m.

Isikud

  • Endel Nirk on sündinud 1925. aastal. Kirjandusteadlane, kriitik ja kirjanik. Töötas „Sirbi ja Vasara” toimetuses, oli Keele ja Kirjanduse Instituudi teadur ja sektorijuhataja, 1976-1983 TPedI-s õppejõud. Uurinud eesti vanemat kirjandust ja eesti romaani kujunemislugu. Algatas „Eesti kirjanduse biograafilise leksikoni” koostamist ja oli selle tegevtoimetaja. Kirjutanud arenguloolisi ülevaateid ja bibliograafiaid.
  • Heino Puhvel 1926-2001. Kirjandusteadlane, kriitik ja prosaist, filoloogiakandidaat. On uurinud 20. sajandi eesti proosat, koostanud kirjandusõpikuid, avaldanud kirjanduskriitikat ja novelle.
  • Karl Ruut 1862-1929. Koolijuht ja kooliajaloolane. Oli 1881-1884 Helme kihelkonnakoolis ja 1884-1929 Koorküla algkoolis õpetaja ja juhataja. Avaldanud ajakirjanduses artikleid kultuuri ja hariduse alalt. Tema teeneks tuleb lugeda ka eesti rahvakooli ajaloo uurimise algatamist. Loonud laule, tegelenud rahvaluule kogumise ja kodu-uurimisega.
  • Konstantin Treffner 1885-19?. Koolitegelane. Oli 1906-1917 õpetajaks Hugo Treffneri Gümnaasiumis ning 1917-1940 sama gümnaasiumi direktoriks. Hiljem õpetas Tallinna 7. keskkoolis ja kalandustehnikumis. On mitme matemaatika õpiku kaasautor.
  • Karl Veri 1925-1989. Koolijuht ja kodu-uurija. Töötas Antsla Keskkooli direktorina. On avaldanud raamatu „Tõrva-Helme”, „Tõrvas ja lähistel”, koos Heino Mägiga „ Siin ja sealpool maanteed. Valga rajoon”.

TÕRVA

4. Riiska järve

Pindala on 5 ha, sügavus 12,2 m. On tumedama veega, kasutatakse mitmes kohas suplemiseks ja ujumiseks. Järve äärde on rajatud ilus liivarand ja pallimänguplatsid.

5. Kirik-kammersaal

Helme-Tõrva apostliku õigeusu Kristuse Sündimise Kiriku ehitus kestis 1905. aastani ja kirik avati 1905. aasta detsembris. Kirik ehitati maakivist ja talle pandi telliskivivooderdis. Kahe kupli ja kellatorniga kirikut kattis tsinkplekk-katus. Samale platsile ehitati preestrimaja ja köstrimaja. Kirik oli kõige uhkem Viljandi praostkonna apostliku õigeusu kirikute hulgas. 1944. aastal septembrilahingute ajal sai kirik tugevalt kannatada. Hoonet kasutati aastakümneid laohoonena. 1987. aastal alustati hoone renoveerimist kammersaaliks. 1990. a. jõulude ajal toimus saali pidulik avamine. 3. augustil 1994. läks saal luterliku kiriku valdusse. Regulaarselt korraldatakse seal erinevaid näitusi, kontserte ja mitmesuguseid muid üritusi. Esinemas on käinud paljud mainekad esinejad.

6. Kõrtsihoone

oli esimene hoone Tõrvas Pärnu-Tartu ja Viljandi-Valga maanteede ristumiskohal. Esimesi teateid hoone kohta on 1834. aastast. Peale 1890. aastal tulekahjus siin asunud puidust kõrtsihoone hävimist ehitati praegune kivihoone. Kõrtsiruumid paiknesid hoone keskel. Valga-poolses oli suur ruum hobuste tarvis. Hoone oli hobupostijaamaks, Eesti Vabariigi aastatel olid hoones kauplused. Pärast II maailmasõda oli siin einelaud ja mitmed kauplused. 1998-2001 hoone renoveeriti. Nüüd peetakse hoonet Tõrva linna sümboliks ja ilusaimaks ehitiseks.

7. Raekoda

1890. aasta paiku ehitatud eramajale tehti hiljem juurdeehitus ja temast sai koolimaja. Hoone oli ühekorruseline, osaliselt mansardkorrusega. 1936-1937 ehitati maja kahekorruseliseks. 1944. a. sõja ajal hoone osaliselt hävis, aga taastati endisel kujul. Praegu asub raekojas Tõrva linnavalitsus.

Mälestuskivi raekoja juures olevas pargis. 7. juulil 1941 otsustasid kolm kohalikku meest viia raekoja torni eesti rahvuslipu. Samal ajal kui hoone katusel tegutsesid lipuheiskajad, sõitis kõrval asuvale turuplatsile Valga julgeoleku auto. Tärisesid NKVDlaste automaadid. Tapeti Voldemar Rull ja Eugen-Richard Jürisson. Kolmas nimi kivil on Enn Jaagusoo, kes tapeti 1. juulil 1941. Mälestuskivi avati 26. novembril 1989. aastal.

8. Vanamõisa järv. Pindala 2 ha, sügavus 10,5 m. Vesi on selge ja soojeneb suvel hästi. Järve kohta on legend, et muiste asunud see paremal pool Tartu maanteed, olnud selge, läbipaistva, karastava veega. Rahvas pidanud järve pühaks. Kuid siis asunud järve kaldale elama uued inimesed, kes ei pidanud järve pühadusest midagi ja hakkasid vett reostama. See pahandanud seal elavat vetevaimu. Ühel suvepäeval tõusnud järvest suur must härg ja sammunud õhtukaare poole, tema järel voolanud järve vesi. Järve praegusesse asukohta jõudnud, vajunud härg sohu, tema kohal hakanud lainetama järv.

Praegu asub järvel suurepärane ujulakompleks, mis pakub suviseid veemõnusid.

Gümnaasium. Kool alustas tööd 15. novembril 1917. 5 aastat töötas üürimajades. 1924. aastal valmis koolimaja. Juurdeehitus on tehtud 1937-38. Koolis on töötanud nimekaid pedagooge: Hermann Malliste, Aleksander Promet, Valmar Adams, Eduard Laugaste jne. Hariduse on saanud paljud tuntud inimesed: Endel Nirk, Eduard Vääri jt.

Tõrva Gümnaasiumi kõrval pargis asub Vabadussõjas langenud Helme kihelkonna inimeste mälestussammas. Monument on püstitatud 14. oktoobril 1928. aastal. Kavandanud on Aleksander Eller. 20. septembril 1940. aastal võeti monument maha kohalike punaste võimumeeste poolt, 1988. aastal otsustati monument taaspüstitada. Pidulik taasavamine toimus 23. juunil 1990. aastal. Monument kujutab mütsi rinnal hoidvat langetatud mõõgaga sõdurit. Esiküljel on Vabadusristi kujutis ja tekst: „1919-1920 langenuile vabaduse eest. Helme kihelkond. Tõrva linn.”

Õhne jõgi, mis annab Tõrvale koos linnas ristuvate orgudega kauni ilme, algab Veisjärvest. Läbib esialgu väikese, paari meetri laiuse ojakesena soiseid heinamaid, võtab siis Koorküla kuplistiku loodeserval suuna kirdesse. Jõe pikkus Veisjärvest Võrtsjärveni on 91 km, laius alamjooksul pärast suurima lisajõe Jõku suubumist on 30 meetrit. Alates Koorkülast on jõgi paadiga sõidetav. Suislepast Võrtsjärveni on jõgi sõidetav ka väiksematele laevadele.

Õhne läbib Tõrva linna 3, 5 km ulatuses. Jõel on palju lookeid. Jõgi ja tema kaldad ning org on paljudes kohtades maalilised ning meeleolukad.

Tikste oru lammi laius on 150-250 m. Oru nõlvad on valdavalt järsuveerulised. Algab Helme kirikumõisa alt ja ulatub Õhne jõe oruni. Oru maastik on vaheldusrikas. Läbides orgu pikisuunaliselt kohtab korduvalt moreense tekkega künkaid, metsaojakest, devoni liivakivi paljandeid ja mitut kristallselget allikat. Oru tõeline ilu – Tikste oja, on enne suubumist Õhnesse paisutatud. Ojas leidub jõeforelle ja lindudest kohtab haruldast sinirohelist jäälindu. Oru põhja ja nõlvu katab kuusemets, milles on lagendikke ja lõunapoolses toominga-, sarapuu- ja hall-lepatihnikuid. Oru põhjaveerul pesitseb kaldapääsukesi. Väga ilus on Tikste org kevadeti: siis kui toomingad õitsevad, siis kui juba aprillikuu lõpul kukub kägu, siis kui maikuus laksutab ööbik.

Oru põhjaveerul asub Pokardi loss. Ehitada lasi selle üks Helme Rennenkampfidest. Lossis on hulk aastaid (alates 1963. aastast) töötanud Helme Sanatoorne Kool.

Tantsumäe linnus paikneb seljakul, mida ühelt poolt ümbritseb 13-17 m sügavune Õhne jõe org, teiselt poolt soine heinamaa. Seljaku otstel on 3,5 m kõrgused vallid ning mõlemal pool lisaks veel erilised eelkindlustused, õue pikkus on 56 m ja laius 19 m. Selliseid komplitseeritud ehitusega linnuseid on Eestis üksikuid. Linnus on kasutusel olnud I at. teisel poolel ja 11.-12. sajandil. Tantsumäe kohal on Õhne jões väga sügav koht, mida nimetatakse Kellavõrendikuks. Siin olevat jõe põhjas kirikukell, mida vaikse ja selge ilmaga võivat näha. Tantsumäe eel on kujundatud puhkepark ja peokoht laululavaga. Sinna pääseb üle omapärase arhitektuurilise lahendusega jalakäijate silla.

Helme kalmistu jääb Tõrva linna külje alla. See on asutatud 1794. aastal. Tema esialgseks suuruseks oli 18 riia vakamaad (6 ha). Hiljem liideti paremal pool krundi saanud Tõrva Apostliku Õigeusu koguduse surnuaed ja 1940. aastal pühitsetud osa. Tänapäeval on kalmistu suuruseks 8 ha. Raudkivist puust torniga kabel on ehitatud 1916. aastal. 1998. aastal pühitseti kabeli kaunid vitraažaknad. Kalmistu on ümbritsetud kivivalliga. 1996. aastal valmis nägus kalmistuvärav. Kalmistule on maetud palju kohapeal ja kaugemal tuntud inimesi: rahvusliku liikumise tegelane Andres Erlemann (1833-1915), ajakirjanik Jaan Lammas (1860-1928), pedagoogid Karl Ruut (1862-1929), Anna Lammas (1867-1937), Ado Kaat (1867-1943), Madis Reisenbuk (1877-1947), esimene eesti rahvusest linnapea Johannes Märtson (1868-1935), Mulgimaa laulik Hendrik Adamson (1891-1946), ärkamisaegne koolmeister Märt Jakobson, koorijuht Maria Kull, kirjanik Liisa Perandi (1879-1947), Patküla mõisa omanikud von Loringhowenid, Hummuli mõisa omanikud von Himmelstiernad, Holdre mõisnikud Schwartzid, Leebiku mõisnikud Hendriksonid, eesti soost mõisnikud Erdellid, 36 Eesti Vabadussõjas langenud Eesti rahvaväe sõdurit, 25 enamlaste terrori ohvrit ja 9 Roobe lahingus langenut, Salme Bergmann-Ilmet – Vabadusristi II/3 kavaler, 1941. aasta sõjasuve ohvrid, arst Tõnis Bergmann, koolijuht Jüri Hansson, kodu-uurija Karl Veri, õpetaja Veronika Eleonore Viiret (1913-1993), Arnold Tomberg jt.

Helme kalmistu taga Keisripalu oja kaldal paikned kahe lohuga ohvrikivi. Kivis olevad lohud on pool meetrit pikad, 30 cm laiad ja 8 cm sügavad. Kivi olevat varem paiknenud Helmes hiies. Sealt oli see viidud Jõgevestesse, hiljem toodud praegusele asukohale. Kivi kohta on muistendi mitu varianti. Kirjanduslikult on rahvajutu ümber töötanud Jakob Tamm lugulaulus „Orjakivi”.

Legend Helme “Orjakivist”

Rahvasuu kõneleb kivi kohta järgmist. Helme mõisas käinud tööl vaeslaps, kelle vanemad surnud ja õed-vennad katku koolnud. Vaeslapsel oli ainus tasu teol käidud töö eest kuivanud leivakannikas ja kuri sõna. Ühel külmal ja vihmasel õhtul tulnud orjalapsuke jälle jalgu järele vedades töölt. Varsti kadunud viimanegi jõuraas ihust. Märganud tee ääres kivi, roninud sellele puhkama. Ohanud “ime, et sinagi, külm kivi, minu peale halastasid, mulle istepaika pakkusid. Inimeste süda on rahnust kangem, kivist kalgim.” Lapse silmad vajunud igaveseks kinni. Hommikul tõstnud tööle ruttavad orjad väikese pambu kivi pealt maha ja avastanud, et kivil on magaja keha jäljed.

Isikud

  • August Hermann 1891-1951. Töötas Tõrvas matemaatika ja füüsikaõpetajana ning inspektorina (õppealajuhataja). On töötanud õpetajana Tartus ja Tallinnas. Oli 1926-1934. Otepää gümnaasiumi direktor. On töötanud ka Põltsamaal ja Valgas.
  • Mart Jänes 1869-1933. Suurkaupmees ja majandustegelane. Oli Valgas ja Tõrvas kaupluseõpilane. 1899. a. alustas Tartus äritegevust. Tema riideäri oli Baltimaades suurim
  • Vello Kaavere 1936-1994. Teadusloolane ja genealoog. Sündis Tõrvas. Töötas mitmes Tartu koolis ja Baeri muuseumis. Avaldanud uurimusi Baltimaade geograafia ja baltisaksa suguvõsade kohta.
  • Meeme Karolin sündinud 1932 Tõrvas. Põllumajandusteadlane, tehnikakandidaat, EPA teadur ja õppejõud. Algatas EPMÜ-s põllumajandusliku energeetika õpetamist. Uurimus: Kartulikasvatuse mehhaniseerimise, mulla, kivide ja kartulimugulate füüsikalismehhaaniliste omaduste ning bioenergeetika alalt.
  • Madis Kõiv. Sündinud 1929. aastal. Füüsikateoreetik, filosoof ja kirjanik. Lapsepõlve veetis Tõrvas ja Valgas. Oli TPI ja TTÜ õppejõud ja Eesti TA füüsika instituudi teadur. Avaldanud uurimusi väljade kvantteooria ja elementaarosakeste füüsika alalt, tuletanud aja, ruumi ja välja vahelisest sümmeetriast lähtudes stringiteooria alus-võrrandi. Kirjutanud näidendeid, proosat, filmistsenaariumi ja kuuldemänge ning tegelenud maalikunstiga, koostanud võru keele lugemiku.
  • Herta Laipaik. (1921-2008) Sündinud Hummuli vallas. Lõpetas Tõrva ühisgümnaasiumi. Töötas „Postimehe” ja „Õhtulehe” toimetuses, Tõrva lastesõimes, Taheva lastesanatooriumis ja Tõrva haiglas. 1950-1953 oli väljasaadetuna Siberis. Kirjanduslikku tegevust alustas 1944. aastal. Kutseline kirjanik 1977. aastast. Avaldanud romaane, noorsoojutustusi, kuuldemänge, kriitikat ja publitsistikat. Paljudes teostes on kasutatud Helme kihelkonna rahvapärimusi
  • Tõnis Pulk sündis 1939. aastal Tõrvas. Keemik, keemiadoktor. Täiendas end välismaal. Olnud Keemilise ja bioloogilise Instituudi teadur. 1990. aastast TTÜ professor. Uurimusi tuuma magnetresonants spektroskoopia alalt. On „Inglise-eesti-vene keemia sõnaraamatu” koostajaid.
  • Madis Reisenbuk (1877-1947) Koolijuht, omavalitsustegelane. Töötas mitmel pool Eestis koolijuhi ja õpetajana. 1921-1932 oli Tõrva Ühisgümnaasiumi direktor. Andis aastatel 1922-1926 välja ajalehte „Tõrva Teataja”. Oli Tõrva alevi esimese volikogu liige ja esimene alevivanem, Tõrva linnapea 1929-1931 ja abilinnapea 1940-1944. Avaldas prantsuse keele õpperaamatuid.
  • Hans Salm (1934-2008) Kodu-uurija. Töötas 30 aastat korrakaitseorganites. 1985-1994. oli Valga muuseumi direktor. 1994-1999. sama muuseumi vanemteadur. On olnud paljude Valgamaaga seotud raamatute kaaskoostaja ja toimetaja. Koostanud „Tõrva-Helme-Hummuli”, „Helme kalmistu”, „Helme köstrimäe rohtunud radadel” ja „Sünnipäevast tänapäeva: sada aastat ühistu leti taga”.
  • Ants Tauts sündis 1936. aastal Tõrvas. Matemaatik, matemaatikadoktor. Töötas Füüsika, küberneetika ja Eesti Energeetika instituutides teadurina, TRÜ-s õppejõuna. Uurimusi matemaatilise, loogika alalt. On Eesti-Šveitsi kultuuriseltsi liige, aastast 2000 esimees.
  • Eduard Vääri (1926-2005) Keeleteadlane, filoloogiadoktor. Õppis Patküla algkoolis ja Tõrva gümnaasiumis. Oli TÜ õppejõud. Avaldanud üle 200 liivi keele ja kultuurialase artikli, uurimusi keeleteaduse alalt, koostanud eesti keele õpikuid, olnud võõrsõnade leksikoni koostaja. Toimetas „Mulkide almanakki”, asutas 1999 Eesti Keele Kaitse Ühingu. Tõrva gümnaasiumis on E. Vääri nimeline klass ja nimetahvel.

9. Helme

Helme koopad, park ja allikad. 18. sajandil oli see looduslik ja inimese poolt täiendatud pargikompleks koos romantiliste lossivaremetega, liivakaldasse rajatud grottidega, vallikraavi

ületavate sildadega, templikujuliste paviljonidega ja Friedrich Schilleri mälestusmärgiga üheks huvitamaks ja ilusamaks paigaks Liivimaal. Linnusevaremetest põhja poole jätkuva seljaku kõrgel ja kitsal nõlval asub allikavete tegevuse tagajärjel tekkinud ja inimeste poolt laiendatud koobastik. Seda kasutati kas peidupaigana sõdade ajal või varuväljapääsuteena lossist. Kuni Teise maailmasõjani oli koobastik tunduvalt ulatuslikum. Koosnes seitsmest üksteisega ühendatud koopast. 1944. aastal toimunud lahingu käigus langes siia ja lähikonda mitmeid mürske. Nendest saadud põrutuste mõjul on koobastik valdavalt kokku varisenud viimase poolesaja aasta jooksul. Praegu pääseb kahte koopasse mäe idanõlvakult. Kolmas koobas (nn. Vanakurja vats) asub suures langatuslehtris. Koobastiku kivimiks on keskdevoni burtnieki lademe liivakivi, milles leidub kollast ja lillat savi ning halli aleuroliidi vahekihte.

Linnuse kohal all orus asub allikas. Nähtavasti oli siin muistne hiis. Rahvas käis siin veel 17. sajandil ristineljapäeval ja suvistepühal ohverdamas. Veel 20.sajandil käidi allikal vett toomas, kuna see pidi olema rohuks seitsme tõve vastu. Noored neiud ohverdasid siin aga helmeid, et säilitada oma ilu. Teine allikas asub oja kaldal.

Park mis laiub mõisa, linnuse ja koobastiku alal koosneb põhiliselt kodumaistest puuliikidest. Rohkesti on ka lehiseid, nulge, elupuid ja papleid. Puuliike on siin 39.

Helme ordulinnus on tõenäoliselt ehitatud 13. sajandi lõpul ja 14. sajandi algul. Et loss saaks võitmatu, olevat sinna müüritud Anne nimeline talutüdruk. On säilinud kõrged aknaavadega maakivimüürid. Pealinnus on põhiplaanilt põhja-lõuna sihis väljavenitatud ovaali kujuline, mille mõõtmed on 120×60 meetrit. Linnus on ehitatud kahe loodusliku oru vahel asuvale mäeseljandikule. Lossi varemete kohta on mitmeid muistendeid. Võib näidata kullatoobist jäänud jälge ja muud. Lossil oli 14. sajandil ehitatud kaks eelkindlustust. Esimese nimi on Keldrimägi. Sinna on maetud II maailmasõja ajal langenud 230 Nõukogude armee sõjameest. Keldrimäe vastas künkal asus muistne hiis ja ohvrikivi. Siin käidi õhtuti ohverdamas või meelt lahutamas. Eriti palju kogunes siia rahvast puude lehteminemise ajal. Praegu asub siin 2008. aastal paigaldatud mulgi neiu kuju.

Helme mõis rajati linnusest paarsada meetrit ida poole. 1620. aastal sai mõisa omanikuks Rootsi väejuht Pontus de la Gardie. Peale Põhjasõda kuulus mõis pikka aega Edler von Rennenkampffide aadliperekonnale. 1866-1892. oli mõis von Transehede perekonna valduses. 1892. aastast kuni 1919. aastani kuulus mõis Riidaja mõisast pärinevale von Strykide suguvõsale. Mõisa häärber ehitati esinduslikuks 18. sajandi 70ndail aastail von Rennenkampffide valduses oleku ajal. Ühekordne hoone on varaklassikalises stiilis. Mõisa kõrvalhoonetest on säilinud vaid mõned ehitised ja needki ümberehitatud kujul.

Praegu plaanitakse sinna rajada klaverimuuseumi.

Helme Põllutöökool avati 1927. aastal. Valmistas ette algharidusega taluperemehi ja perenaisi. Helme Maakutsekool nr. 30 organiseeriti 1944. aastal Helme Põllumajanduse Mehhaniseerimise koolina. Koolis valmistati ette traktoriste-masiniste ning elektriku kvalifikatsiooniga farmiseadmete ekspluatatsiooniremondilukseppi.

Isikud

  • Keete Ainver (1905-1994) Proosakirjanik, sündis Patküla vallas. Töötas 1932-1940 Valgas eesti keele õpetajana põgenes 1944.a. Rootsi. Kirjutanud luuletusi, jutustusi ja kuuldemänge. Oma romaanides keskendub moraaliprobleemidele. Lõuna-Eesti taluelu on kujutanud romaanides „Rongatare” ja „Ainult üks aasta”.
  • Andreas Erlemann (1833-1915) Kooliõpetaja, köster ja rahvusliku liikumise tegelane. Õppis Valga Seminaris. Töötas 1859-1881 Helme algkoolis õpetajana ning oli 1859-1915 Helmes köster ja vallakirjutaja. Asutas Helmes Laulu ja Mängu Seltsi ning kihelkonnalaulukoori, mis osales 1869.a., 1979. a. ja 1891.a. üldlaulupeol. Juhtis Helmes Noortemeeste Heategevat Seltsi ja pidas õpetlikke kõnesid talupidamisest. Oli Eesti Aleksandrikooli Helme abikomitee esimees, kuulus Helme Põllumeeste Seltsi. Koostas esimese eestikeelse muusikateooria õpiku „Musika õppetus …”.
  • Jaan Haabjärv (1914-1946) Tenor. Tema lapsepõlv möödus Uru väiketalus. Oli väljapaistva andega kunstnik.
  • Elmar Karu (1903-1996) Psühhiaater, meditsiinidoktor. Sündis Helmes. Töötas Tartu Ülikoolis õppejõuna, oli kateedri juhataja, prodekaan ja dekaan. Olnud Tartus kohtuarst ja Tartu Kliinilise psühhoneuroloogiahaigla peaarst. Uurimusi alkoholismi, skisofreenia, psühhiaatrilise abi ja ajaloo alal.
  • Peep Leppik, sündinud 1941.a. Õpetaja ja pedagoogika teadlane, pedagoogikakandidaat. Töötanud õpetajana Valga koolides, 1973. aastast Helme kutsekoolis. Uurinud tehnovahendite kasutamise mõju õpetamisele, vasakukäelisust, õpetajate tööalaseid hoiakuid ning sotsiaalseid probleeme koolis.
  • Ernst Masik. (1890-1949) sündis Helmes. Oli Tallinna Tehnikumi õppejõud ja laevaehitusosakonna juhataja ning Kaubandustööstuskoja laevasõidunõunik. Uurimusi laevanduse, sadamate ja ühendusteede kohta. Suri vangistuses Sverdlovski oblastis.
  • Märt Mägi sündinud 1942.a. Helme vallas. Oli Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi teadur. Uurinud tuuma magnetresonantsi meetoditega orgaaniliste ja anorgaaniliste ainete keemilist struktuuri.
  • Johannes Märtson (1863-1935) Esimene eestlasest linnapea, farmatseut. Töötas apteekrina Tõrvas ja Valgas. Oli Valga linnapea 1902-1917. Agar seltskonnategelane. 1917.a. kolis Tartusse. Oli I ja II Riigikogu liige. Vanaduspäevad veetis Tõrvas.
  • Salme Raatma. Sündinud 1915.aastal Helme vallas. Luuletaja ja lastekirjanik. Lõpetas Tõrva ühisgümnaasiumi. Elanud 1939-1964 Saksamaal, aastast 1964 Soomes. Avaldanud ajakirjanduses lastelaule ja jutte, lühiproosat, luulet ja esseid.
  • Jaan Soots (1880-1942) oli sõjaväelane ja riigitegelane. Kindral-major, osales Vene-Jaapani ja I maailmasõjas. Ta oli kõrgeima auastmega (polkovnik) ja ametikohaga eestlane Vene armees. Tuli 1917. aastal Eestisse, siin määrati ta Eesti jalaväediviisi staabiülemaks, alates 1919. aastast ülemjuhataja staabiülem. Autasustati Vabadusristi I järgu I liigiga. Osales Tartu rahukonverentsil. Ta oli sõjaminister aastatel 1921-1923 ja 1924-1927, I-II Riigikogu liige, Tallinna linnapea ja ülemlinnapea 1934-1939 ning Mulkide seltsi esimees. Hukati 6. veebruaril 1942. Ussolje vangilaagris. Tema kodutalu õuel on mälestuskivi.
  • Henn Tiivel. Sündinud 1937 Helme vallas. Koreograaf-lavastaja, rahvatantsupedagoog. Töötas õpetajana, rahvatantsujuhina, olnud TÜ rahvakunstiansambli juht ning olnud noorte ja üldtantsupidude ning üliõpilastantsupidude üldjuht. Loonud tantse harrastusrühmadele ja massilavastusi.
  • Hans Truu (1903-1957) oli tehnikateadlane, tehnikateaduste doktor. Sündis Helme vallas. Töötas Eesti Rahvuslikus Jõukomitees ja Krulli tehases, 1944-1957 Energeetika Instituudis. Uurimusi kohalike kütuste energeetilise kasutamise ja kateseadmete kohta.
  • Karl Tuvike (1892-1960) oli köster-organist, koorijuht. Töötas Helme kirikus kösterorganistina aastatel 1915-1944, laulmisõpetajana Helme kihelkonnakoolis, Tõrva ühisgümnaasiumis ja Helme kodunduskoolis. Juhatas Helme kirikukoori ja Helme-Tõrva Haridusseltsi segakoori. Oli Valgamaa esimese laulupäeva (1923) üks üldjuhtidest. Olnud Helme valla Kaitseliidu ülem ja tegutsenud kohalikes seltsides. 1927-1930 toimetanud ja andnud välja ajalehti „Helme-Tõrva Elu”. 1950-1956 oli vangistuses.
  • Haldur Õim, sündinud 1942.a. Helme vallas. Keeleteadlane, filoloogiadoktor. Töötas Tartu Ülikoolis teadurina ja õppejõuna, 1986. aastast professor. Olnud lektor Soomes ja Saksamaal. Uurimusi teoreetilise ja arvutilingvistika, semantika ning pragmaatika alalt.

10. Helme Koduloomuuseum

1975.a. alates on Helme Koduloomuuseumi rajajad seltsitegevusena ümbruskonna elanikelt vanavara kogunud. 1979. a. saadi seltsi kasutusse endine Helme kiriku pastoraat ning see kohandati ümber muuseumile kõlbulikuks. Rahvaalgatus on siiani jäänud muuseumi elushoiul ja arengul oluliseks mõjuteguriks. Tänasel hetkel on Helme Koduloomuuseum nelja omavalitsuse ülalpidamisel, säilitades kihelkondlikku järjepidevust kultuuriloolise pärimuse hoidmisel.
Muuseumi pargis on võimalik telkida, lõkkeplatsi ääres piknikku pidada ning korraldada kokkutulekuid.

11. Holdre

Mõis. 16. sajandi keskpaiku rajatud mõis kuulus kuni 1767. aastani Holleritele. Nendelt tuleneb ka mõisa hilisem nimi. Alates 1909. aastast kuni võõrandamiseni kuulus mõis Woldemar von Ditmarile. Hoone arhitektiks oli Otto Wildau, kes on ka Taagepera lossi autor. Heimatstiili sugemetega ehitatud juugendstiilis mõis on kõrge, kapriisseid nurki moodustava katusega, sammaste ja pisut groteskse siluetiga.

Düstroofsed järved

Ikepera (Metsamatsi) – rabakallaste ja mudase põhjaga.

Lasa järv (8,5 ha) – punakaspruuni veega. ( Koorkülast 5 km lääne pool asuv kaheosaline järv, pindala 8,5 ha, suurim sügavus 4,6 m. Sügavaim koht on järve lõunaosa. Järve ümbritseb rabamännik, ainult kagukallas tõuseb kõrgemale, moodustades heinamaaga kaetud künka. Kaldad on pehmed ja turbased, kaetud turbasamblaga. Põhi on kaetud turbamudaga. Enam-vähem umb-järv, kuhu voolavad sisse mõned kraavid. Järve oranž kuni punakaspruun vesi on vähese läbipaistvusega (1,3-1,7 m). Taimestik on väga liigivaene (ainult 6 liiki) ja vähene. Kaldavees kasvab peamiselt tarna, veidi ussilille, veepinnal leidus kollast vesikuppu ning ühe laiguna haruldast lamedalehist jõgitakjat. Kaladest on järves ahvenat ja haugi. Lagesoo ehk Märdi järv (18,3 ha) vaevalt meetrisügavune punakaspruuni veega. Vesi on mineraalainevaene, väga happeline ja orgaaniliste ainete rikas. Lääne- ja loodepoolses osas esineb laukaid. Ainsaks kalaliigiks on ahven ja peamiseks taimeliigiks on selles kollane vesikupp.

Pupsi järv asub Valga maakonnas Taageperast lõunas Valga maakonna edelanurgas, Läti piiril; Mäsajärvest 1 km edela pool. Loode-kagu suunaline piklik veekogu. Absoluutne kõrgus on 77,4 m, pindala 8,3 ha (sellest asub Eestis 4,3 ha); suurim sügavus 2,5 m (sellest puhast vett 1,5 m). Madalate kallastega soojärv, mida ümbritseb mets ja heinamaa. Kõrgem ja kõvem on idakallas, kuhu ulatub madal mäeseljak ja kus asus Pupsi talu. Kogu järve piirab õõtsikuriba. Järve põhja katab paks muda. Läbivool on nõrk. Järve pruunikaspunane vesi on kihistumata ja mudani läbipaistev. Järv on väga taimestikurikas, rohkesti (22) leidus suurtaimede liike. Kalastik koosneb särjest, ahvenast, haugist, linaskist ja kogrest (viimast kõige enam). Märgataval hulgal on esinenud ondatrat. Eriti kauniks muudab järve ohtralt esinev vesiroos.

Lilli Suburgi kool

1899. a. tuli Egeri tallu perenaiseks Lilli Suburgi kasutütar Anna Wiegandt (1867-1937). Peremeheks oli ajakirjanik Jaan Lammas. Anna oli üks haritumaid naispedagooge. Ta oli juhatanud Lilli Suburgi tütarlastekooli Viljandis. Peale Anna abiellumist kolis kool Egeri tallu. Siin pidas Anna Lammas Lilli Suburgi abiga kooli 1906. aasta kevadeni. Kool oli 2-klassiline, 4-aastase õpiajaga ja valmistas ette tütarlapsi gümnaasiumi astumiseks. Lilli Suburg elas Egeril 1899. aastast kuni Esimese maailmasõjani. Koolis õpetas ta eesti ja saksa keelt ning joonistamist.

Isikud

  • August Eelmäe sündinud 1931. aastal Holdre vallas. Kriitik ja kirjandusteadlane. Töötanud Fr. Tuglase muuseumi juhatajana, Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse osakonnajuhatajana. Avaldanud kriitikakogumikke, koostanud luule- ja novellikogumiku, on „Eesti kirjanduse ajaloo” kaaskoostaja.
  • Lembit Eelmäe, sündinud 1927. aastal Holdres. Näitleja. Töötas näitlejana „Endla” teatris. On 1957. aastast „Vanemuise” näitleja.
  • Jüri Hansson (1888-1982) oli koolijuht ja kultuuritegelane. Sündis Holdre vallas, õppis Valga linnakoolis. Õpetajana töötas 1909. aastast, Tõrvas 1919. aastast. 1923. aastal asus tööle Patküla kooli, 1941-1950 oli selle kooli direktor. 1950.aastast oli Tõrva Keskkooli lauluõpetaja. Oli koorijuht, Tõrva laulupäevade üldjuht, lavastas näitemänge ja operette ning on loonud laule.
  • Aleksander Jaakson (1892-1942) Sõjaväelane ja riigitegelane, kindralmajor, sündis Holdre vallas. Teenis tsaariarmees, 1917. aastal tuli Eesti rahvusvägedesse. Oli Vabadussõjas pataljoniülem. Autasustati Vabadusristi I liigi 3. järguga, autasumaaks kingiti Bokardi mõis Tõrva külje all. Pärast Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetamist töötas Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülemana. 1938-1939 oli EV haridusminister, 1939-1940 Sõjavägede staabi ülem. Hukati 2. oktoobril 1942 Vjatka vangilaagris.
  • Johan Kõpp (1874-1970) Usuteadlane, kultuuri- ja haridustegelane, memuarist, teoloogiakandidaat. Sündinud Holdres. Oli Pärnus kooliõpetaja, Laiuse pastor, Tartu Ülikooli professor, prorektor ja 1929-1937 VI Riigikogu liige. Põgenes 1944.aastal Rootsi, oli sealse eesti kiriku piiskop ja peapiiskop. Avaldanud usuteaduse ja kultuurilookäsitlusi. Sünnipaigas on mälestuskivi.

12. Ala

Kirik on ehitatud 1674. aastal. Pärimuse järgi oli üks mõisaomanikest (Stackelbergidest) olnud merehädas. Ta palvetanud ja lubanud pääsemise korral ehitada kiriku.

Kalmistu on rajatud 1773. aasta paiku. Kalmistu taganurgas on Sõnni talu omaniku Mats Erdelli perekonna matusekabel. Kalmistul puhkab Hella Wuolijoe vanaisa Ott Kokamägi. 1929.a. toodi siia Soomest kirjaniku ema Katariina Murriku põrm.

Ala põhikool avati endises kõrtsihoones 1. oktoobril 1919. 1934-1936. ehitati ümber koolimajaks. 1966. valmis uus õppehoone. 2003. aastal avati koolis õpilaskodu.

Isikud

  • Mats Erdell (1792-1847) oli üks esimesi eesti talupojasoost mõisaomanikke, 1816. aastast oli Sõnni talu peremees. 1830.a. võttis rendile Patküla rüütlimõisa, 1836. ostis Roobe mõisa pandikirja.
  • Hella Wuolijoki (1886-1954) Soome kirjanik ja ühiskonnategelane. Elas 1904. aastast Soomes. Võitis rahvusvahelise tunnustuse näidenditega. Varasemas loomingus on Valgamaa motiive ja oma suguvõsa prototüüpe (vanaisa Ott Kokamägi, tädi Leena Kokamägi ja ema Kadri Murrik).

13. Sooglemäe talu – Mulgi Külastuskeskus

2008 aastal Mulgi Kutluuri Instituudile Taagepera lossi omanike poolt kingitud Sooglemäe tallu rajatakse Mulgi Külastuskeskus. Tulevikus saab seal näha, kuidas elasid rikkad mulgid, võtta osa tegevustubadest ja kaasa lüüa paljudel erinevatel sündmustel.

14. Taagepera

Loss ehitati 1907-1912. kohale kus paiknes varasem puust mahapõlenud mõisahoone. Arhitektiks oli Otto Wildau. Hoone kõige efektiivsemaks osaks on 40 m kõrgune torn. Hoone koosneb kahest liituvast korpusest, efektsemalt on kavandatud mõisa sissesõiduteele pööratud põhjakülg, kus kahele suhteliselt laiale viilule vastandub rõdude-ärklite pärg. Taagepera loss ehitati väga erinevana teistest mõisahoonetest Eestis. Ükski ruum ei sarnanenud teisega. Ruume ehitati lossis 97. Teisel korrusel olid külalistetoad. Uudisasjadeks olid juba algselt veevärk, heitvete ärajuhtimine ja oma elektrivalgus. Raha suurepärase lossi ehitamiseks saadi metsamaterjali müügist.

Sanatoorium avati lossis 22. juunil 1922. Esialgu oli sanatooriumis 50 kohta, hiljem tõusis kohtade arv 100ni. 1939. a. alustati uue sanatooriumihoone ehitamist. Lõpetati 1947. aastal. Nõukogude võimu ajal oli kohtade arv tunduvalt suurem. 1966. a. asutati lossitorni väike muuseum. Hiljem on siin ravitud närvihaigusi ja alkoholismi. Seejärel oli siin Helme valla hooldekodu. Praegu on lossis hotell.

Park on rajatud 20. sajandi algul. Park on planeeritud Riia arhitekti Kuphaldi koolkonna arhitekti poolt. Pargis on rohkesti ringikujulisi sektoreid ja alleesid. Juugendstiilis väravad valmisid 1910. aastal. Pargis on 97 puuliiki. Nendest huvitavamad on kaks suurimat Eestis kasvavat siberi kuuske, võimas must pappel, paberikask, mitu põõsakujulist põldvahtrat, mitu euroopa nulgu, mandžuuria pähklipuu, jaapani enelas jt. Aias asub pooleldi lõhutud kivikalme. Teine kivikalme on lossist loode pool Lilli tee ääres põllul.

15. Tündre järv

Taageperast edelas 5 km kaugusel. On loode-kagusuunaline lookleva kaldajoonega 2,5 km pikk ja maksimaalselt 350 m lai. Järve pindala on 72, 9 ha, keskmine sügavus on 4, 9 m; suurim sügavus 10, 6 m. Vesi on kollakaspruuni, kaldad liivased, loodeosas soostunud. On meeldivaks puhkekohaks. Sinna on rajatud RMK poolt lõkkekoht koos telkimisvõimalusega.

Isikud

  • Linda Kongo, sündinud 1929. aastal. Töötas Eesti Loodusuurijate Seltsi teadussekretärina. Uurinud seltsi ajalugu ja avaldanud kirjutisi antropoloogia, geoloogia ja looduskaitse ajaloo ning loodusgeograafia alalt.
  • Näitleja Karl Verry (Veri) (1898-1978) sündis Taagepera vallas. Oli 1933-1940 „Sädeme” näitleja ja laulja.

16. Rutu mägi

on Sakala kõrgustiku ja Viljandimaa kõrgeim mägi – absoluutne kõrgus 146 m üle merepinna. Sakala kõrgustiku kõrgema koha näitab kätte sellele osutav viit.

Rutu mäed tähistavad Sakala kõrgustikul pikemaaegset jääserva peatust. Sakala kõrgustik vabanes mandrijääst üle 12 000 aasta tagasi 460-480 aasta jooksul.

Kõrgustiku tuumiku moodustavad Rutu mäed.

Rutu mäed on mõhnastikulised ja neis esineb sulglohke, mille läbimõõt ulatub 20-100 meetrini. Siin on umbselt lõppevaid sügavaid orge, millel on järsud veerud. Mäed on kaetud liigirikka metsaga ning ainulaadne on ligikaudu 200-aastane männik, mille puude kõrgus ulatub 30 meetrini. See on Eestis ainulaadne.

Rutu maastikukaitseala läbivad aegade jooksul metsloomade liikumisel kujunenud liikumisrajad.

Rutu mägede kaitseks, eksponeerimiseks ja sealse elustiku säilitamiseks loodi 1990. aastal maastikukaitseala. Kaitseala pindala on 328 ha. Metsakaitse eesmärgiks on elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine.

Piirkond kuulub looduskaitsevõrgustiku «Natura 2000» esimese lisa elupaigatüüpide (okasmetsad oosidel) hulka.

Ettevalmistatud RMK lõkkekoht, telkimisvõimalus, parkla.

Praegusel Rutu maastikukaitsealal toimusid filmi “Nukitsamees” võtted. Aastal 1981 valminud linateos põhineb Oskar Lutsu samanimelisel lastejutul. Metsamoori maja ehitati Rutu põlismetsa. Võtteplats on aga tänaseks muutunud tundmatuseni, kuna piirkonnas on tehtud metsatöid ja vanad juurdepääsuteed on metsistunud.

Sinejärv

on salapärane ja sügav allikajärv. Muiste olevat seal olnud ohverdamiskoht. Järv on väike, selgeveeline, 150 meetrit pikk ja 40 meetrit lai. Järve ümbritsevad mäed, vesi paistab eriti sinine allikaaukudes. Järves on kaks väikest saarekest.

Ainja on paikkond Sakala kõrgustikul, Nuia ja Taagepera vahel. Sudiste teelahkme ja Sinejärve vahel on kõrged ja järsunõlvalised metsaga kaetud kaunid Ainja mäed. Mägede absoluutne kõrgus merepinnast on 123 meetrit, need koosnevad kruusast, liivast ja lubjakivist.

Karksi parunite ajal oli siinsete metsade all siledad kruusateed ja üle ojade valgeksvärvitud kaarsillad.

Ainja järv

Praeguses kohas oli paisjärv juba XIX sajandi, kui seal töötas vesiveski. Paikkond oli Ainja nime saanud ühelt aastaid veskis töötanud möldrilt, kelle perekonnanimi oli Ain. Nii paisjärv kui vesiveski hävisid 1855. aastal, kui suurvesi lõhkus veskitammi.

1912. aastal rajati sinna saeveski, mis töötas paarkümmend aastat. 1928. aasta vihmasel suvel purunes aga järve pais ning veekogu jooksis uuesti tühjaks. Saeveski pandi seejärel tööl masinate jõul ning järv jäigi veeta.

Praegune järv paisutati üles 1952. aastal, kui ojale ehitati ette suur puust tamm. Tekkis ligi 15 hektari suurune ja 4 meetri sügavune veekogu. Järve ulatub pikk ja kõrge poolsaar, mida rahvas kutsub Toonimäeks. 1964. aastal võeti järv omapärase kaldajoone ja kauni ümbritseva maastiku tõttu looduskaitse alla. Ainja maastikukaitseala hõlmab tegelikult suuremat territooriumi kui paisjärv. 1990. aastal ühendati Ainja järve kaitseala sellest mõne kilomeetri kaugusel asuva Sinejärve omaga.

Veekogu ääres tegutseb kaks turismiettevõtjat. Kiini talu puhkeküla pakub suvel soovijatel võimalust telkida või magada haagissuvilates. Ööbijate käsutuses on soojak sauna ja köögiga ning puhkajatel on võimalik laenutada paate ja vesijalgrattaid.

Käbi puhkemaja asub järve idapoolsel kaldal. Aja jooksul on puhkemajast välja kasvanud puhkekompleks mis sisaldab päris suurel territooriumil ja erinevatel tasanditel asetsevaid: Peamaja, paadimaja, saunamaja.

17. Karksi-Nuia

Karksi-Nuia linn olla tekkinud XIX sajandi teisel poolel Nuia kõrtsi

juurde, mille nimi tulnud kohalike kangest vaimust: seal olla sagedasti tülitsetud ning nuiadki kanguseprooviks käiku lastud. Maanteede ristumiskohale kogunesid ääremailt käsi- ja põllutöölised ning rajasid sinna asula.

Linna lõunaservale rajati 1876. aastal Rahumäe kalmistu ja samas on Arumäe kalmistu. Sinna on sängitatud rahvamuusikud Helena ja Peeter Animägi, kauaaegne

Nuia arst Jakob Äärma, kurttummade õpetaja Volmer Univer. Kalmistute läheduses taasavati 2008. aastal Karksi kihelkonnast Eesti Vabadussõjas langenute mälestussammas.

EAÕK Karksi-Nuia Püha Aleksei kogudus on asutatud 1847. aastal. Kivist kirik on ehitatud 1868. aastal ja see on pühitsetud metropoliit Aleksei auks.

Nuia Keskkooli ja praeguse August Kitzbergi nimelise Gümnaasiumi eelkäija on 1919. aastal loodud kuueklassiline algkool. Kooli ümber on ilus park ja lähedal asub Kuningamägi. Siin paiknesid Põhjasõja ajal kindral Šeremetjevi kahurid.

Kooli pargis avati 1988. aastal mälestuskivi “300 aastat hariduselu Karksis”. Samas läheduses tähistab mälestuskivi vendade heliloojate Friedrich August Saebelmann ja Aleksander Saebelmann-Kunileid sünnikohta.

Karksi ürgoru serval puhkab jalgu kirjanik August Kitzberg (1855-1927). Monument püstitati 1990.a. septembris.
Kirjanik August Kitzberg leidis oma loomingu prototüübid otse kohalike inimeste hulgast.

18. Karksi lossivaremed, kirik, ürgorg

XIII sajandil asus praeguse kiriku ja lossivaremete kohal tõenäoliselt eestlaste linnus. Kivilinnuse rajamist alustas ordumeister Goswin Herike 1357. aastal. Nähtavasti leidis ehitamine aset mitmes etapis. Karksi linnus kujunes Viljandi kõrval teiseks väga võimsaks linnuseks.

Loss koosnes lääne pool paiknevast pealinnusest ja sellest vallikraaviga eraldatud avarast eeslinnusest.

Arvestades püssirohu kasvavat populaarsust alustati XV sajandil uute ulatuslike ümberehitustöödega. Lossi põhjaküljele rajati seniste müüride ette kindlustused poolümarad suurtükitornid, mis talusid suurtükituld paremini kui kandilised tornid.

Pealinnus oli korrapärase nelinurkse põhiplaaniga kastell-tüüpi neemiklinnus, mille kolm tiiba olid hoonestatud.

Hoonestamata oli läänepoolne välismüür. Pealinnuse ees, ürgoru poolses osas asus õu, kus kivisammastele toetuv tõstesild viis üle vallikraavi eellinnusele.

Karksi kivilinnusest on tänapäeval säilinud vaid mõned müürijäänused edelaküljel, mõned müürilõigud pealinnust eellinnusest lahutava vallikraavi ääres ning kirdeküljel. Säilinud on ka sillasammaste katkendeid pea- ja eellinnuse vahel.

Pikka aega oli Karksi ordu foogtide asukohaks. Neist aegadest on tuntud ka kohalike talupoegade pruulitud õlu, mille ekspordiga alustati 1425. aastal. Nimelt tasus tollane foogt kuue vaadi kohaliku õllega Saksa Ordu meistrile Nesselrodele soomuskatte eest.

Kui ordumeister Johann Wolthus Herse 1470. aastal oma residentsi Riiast Viljandisse viis, sai Karksist komtuuri residents. Esimeseks siin resideerunud komtuuriks oli Bernd von der Heide.

Ordu on Karksit kasutatud vanglana, nimelt suri siin kinnipeetavana 1484. aastal Riia praost Georg Holland.

1535. aastal ühendati Karksi foogtkond Liivi ordumeistri alaga, mille keskus oli Võnnus.

1562. aastal andis Poola kuningas Sigismund August Karksi lossi kaasavaraks oma õele Katariinale, kes abiellus Soome hertsogi Johaniga, kuid juba järgmisel aastal langes Karksi Rootsi vägede kätte.

Sõda käis edasi ja 1573. aastal vallutasid lossi venelased ja Ivan IV, kes aastatel 1573-1578 Karksi lossi koguni Liivimaa kuninga Magnuse ja tema õukonna elupaigaks andis.

Liivi ja Poola-Rootsi sõjad purustasid Karksi linnust halastamatult. Taastatuna ja parandatuna säilis toona kaitsevõimelisena vaid eeslinnus. Eeslinnus jäi lõplikult varemetesse arvatavasti Põhjasõja ajal.

Rahvas teab kõnelda, et ühte pealinnuse nurgatorni (rahvasuus Kadrina tulp) olevat elusana müüritud Maimu ema Katariina.

Karksi kiriku ja lossi ehitamine polnud kerge – töö ei tahtnud mitte kuidagi edeneda. Kogu päevatöö hävis öösel. Müüride püsima jäämiseks oli vaja ohvrit. Nii kutsutigi rahvas kokku ja küsiti: „Kes tahab kiriku võtmeid kanda?”

Noor tüdruk Kadri nõustus. Ta võeti kinni ja müüriti elusalt läänepoolsema nurgatorni seina sisse. Töö edenes ja peagi olid nii loss kui ka kirik valmis. Müürijäänuseid nimetab rahvasuu tänapäeval Kadrina tulbaks.

Poola-Rootsi sõda ja katk olid Hallistes ja Karksis ellu jätnud ainult ühe Peetri nimelise mehe, ja naise, kes asunud kihelkonna eri servades. Nõnda nad kõndisid üksikuna ja unetuna ringi, kuni mees nägi jälgi ja leidis tütarlapse. Esialgu tütarlaps põgenes. Lõpuks leidis aset rõõmus kohtumine. Noored abiellusid. Et oli palju tühje talusid, valisid nad neist parima. Metsad olid täis metsloomi, ka põlluharimine edenes, elu läks hästi. Sündis hulk lapsi ja kihelkond hakkas taas rahvaga täituma. Koos otsustati Karksi mäele kirik ehitada. Kiriku alusmüüridele auku kaevates tabas ehitajaid õnn – nimelt leiti kuldne härjaike ja mitmeid muid kuldasju. Leid aitas ehitust ja toredate kirikuriistade muretsemisel. Ehituseks kasutati sõja ajal piirajate poolt vallikraavi heidetud palke. Eestvedaja auks hakatigi kirikut Peetri kirikuks nimetama.

Karksi linnuse juurde on kuulunud apostel Peetrusele pühitsetud kabel, mis XVI sajandini teenindas ka ümbruskonna elanikke. Nii nagu linnus, nii on ka kirik korduvalt kannatada saanud ja koos linnusega uuesti üles ehitatud.

Andmed väljaspool lossi asuvast Peetri kirikust pärinevad aastast 1688, mil on teateid linnuseväravate lähedale ehitatud puust kirikust. Selle täpsem asukoht on teadmata. Kirik hävis aga 1703. aastal Põhjasõjas. 1730. aastal ehitati samasse kohta uus puust kirik.

Mõte ehitada endise ordulinnuse varemetesse kivikirik sündis aastal 1773. Idee sai teoks ja kirik pühitseti 3. septembril 1778. aastal.

Tavaliselt saab kirikute järgi ilmakaari määrata. On reegel, et altariruum asub alati idas ja torn läänes. Et Karksi kiriku ehitusel püüti ära kasutada linnusemüüre, siis näitab selle kiriku torn lõunasuunda ja altariruum põhjasuunda. Vanade müüride kasutamise tõttu algasid aga kiriku hädad. Kirik ehitati linnuse idamüüri äärde, järsu Karksi ürgoru nõlvale. Et kõrvuti sattusid vana ja uus vundament ning ka ehitusalune pinnas oli ebastabiilne, hakkas torn varsti oru suunas ära vajuma. Seesama Karksi lossivaremetes asuva Peetri kiriku kellatorni kalle on torni tipus 205 sentimeetrit.

Sarnaselt Kolga-Jaaniga ei ole Karksi kirikul kooriruumi, altar paikneb ühelöövilise saali põhjaosas, kus pikihoonega liitub ka käärkamber. Kiriku barokse üldpildi loovad massiivne neljatahuline kivitorn puidust vahekupli ja kiivriga, samuti räästaga katus, karniisid ja kõrged kaaraknad lukukivi ja nurgaelementidega kaarraamistuses.

Kiriku väärtuslikumad kunstimälestised on 16 maali XVIII sajandi teisest poolest oreli vääril ning XVIII sajandil Viljandis valminud vasest laelühter.

Rokokoomotiividega hilisbarokne altar on valminud Riias Appelbaumi töökojas 1760.-1770. aastatel.

Kirikus on alles XVII sajandist pärit vana kiriku altar.

Orelimeistri Ernst Carl Kessleri firmas valmistatud oreli sai Karksi kirik endale 1847. aastal. See oli üks väheseid selle firma säilinud pille.

Karksi kiriku altari kohal seina sees oli uks, mis hiljem kinni naelutati. Kui uks veel avatud oli, võis selle taga näha vanu kuldasju. Ja seal nähtud ka alati ilmutusi. Kord istunud kullapüti otsas väike must koer, kord olnud must kass ja kord vahtinud jälle must suurte sarvedega oinas ukse peal.

Kord visanud Karksi kiriku vöörmünder pühkmed sinna sisse. Siis tulnud kolm musta meest, mustad vammused seljas ja laia lehega kaabud peas, keldrist välja ega andnud enam vöörmündrile hingerahu.

Kui kiriku vöörmünder koju läinud, tulnud need mehed metsas tee peal vastu ja ütelnud: „Mis sa meist tahad, et sa kiriku pühkmed sinna keldrisse viskasid?” Ja nõnda kiusanud nad vöörmündrit alati.

Karksi kiriku käärkambri all olevat juba lossi ajast üks suur kelder, kust pääsenud salakäigu kaudu maa-alustesse varakambritesse, mis omakorda olid Vanapagana valvata.

Praost Julius Leo Immanuel Girgenson (Karksi õpetaja aastatel 1877-1911) märganud, et jutluse ajaks käärkambrisse jäänud vöörmündritel on pärast alati kõva kilk peas ja viinahais käib suust välja. Kord läinud praost ootamatult asju uurima ja leidnud käärkambrist luugi, mis viis põranda alla. Mees sattunud ruumikasse keldrisse. Keset ruumi olnud viinavaat ja sellel kaksiti Vanapagan. Vana laseb muudkui vaadist viina ja jagab vöörmündritele, kes suurest rõõmust laulu mörisevad ning vaadi ümber tantsu löövad. Praost saanud maruvihaseks, kihutanud purjus vöörmündrid trepist üles ja kiriku uksest välja: „Et teie haisugi siin ei oleks!” karjunud ta ja põrutanud pühas vihas jalaga vastu põrandat. Sellest tekkinud mõra torni ja kiriku vahele. Praosti käsul müüritud käärkambris käik kinni. Vanapagan sulgenud keldris salakäigu.

Karksi kandis tuntud mees, vana Ligur teadnud kõnelda, et lossi keldritesse jäänud lugemata hulk viina- ja veinivaate. Pikapeale hakanud vaadid mädanema ja lekkima. Kange ja kallis märjuke ujutanud üle keldrid, kuni leidnud väljapääsu torni alt. Tekkinud allikakene hakanud liiva torni alt välja uhtma ja torn hakanudki vajuma. Viina- ja veiniallikas voolanud tasapisi aasta ringi, iseäranis virgalt jaanipäeva aegu. Väikeses sälkorus olnud alailma paks alkoholiaur. Mida aeg edasi, seda sagedamini pandud tähele, et kirikutagusele nõlvale kauemaks istuma jäänud peolised olnud kas kergelt vintis, lausa purjus ja pikali või siis „kõva auru all”. Sealt levinudki see ütlemine laiemalt rahva hulka.

Kiriku olulised remondid 1840. ja 1841. ning 1928. aastal on seotud torniga. Nii ankurdati 1928. aastal torni läänesein kahe tõmmitsaga kiriku idaviilu külge. 30 aastat hiljem oli vajuv torn oma kinnitused osaliselt lahti rebinud. Avariikomisjoni arvates tulnuks torn lammutada, õnneks jäi plaan teostamata. Läks peaaegu 40 aastat, enne kui 1994. aastal otsustati torn Tartu vanalinnas kasutatud keeruka „ehituskirurgia” abil päästa.

Torni ümber paigutati kaheksa kümne meetri pikkust puurvaia, mis koos vundamente läbivate raudbetoontaladega moodustasid tornile uue kandva aluse. Torni edasine vajumine õnnestus peatada.

1995. aastal algas tornikiivri restaureerimine. Torn otsustati taastada algsel kujul. Erinevalt vanast tornikiivrist monteeriti uus kokku maa peal ja 16 tonni kaaluv kiiver tõsteti paika 17. novembril 1995. aastal.

Kui kraana Karksisse jõudis, siis selgus, et see ei mahu linnuse väravast sisse. Et see siiski võimalikuks osutuks, tuli teed sügavamaks kaevata. Tööde käigus tuli päevavalgele mündileid, mis koosnes hõbesõrmusest, vaskhaagist ja 97st XVI ja XVII sajandi hõbe- ja vaskmündist.

Lossi keldris asuvaid rahatünne valvavat vanapagan musta kassina. Tegelikult olnud sarvilisi vägimehi koguni kolm. Kaks neist olid heal elujärjel: lossi juures elav Lasna ja Koodiorus elav Lisna, kolmas Mäkistes oli kehval järjel, tema nime ei mäletata, ja kaks jõukamat temaga ei suhelnud.

Lasna ja Lisna seevastu olid head sõbrad, kes kõike vennalikult jagasid. Kui ühes peres leiba küpsetati, visati leivalabidal paar tükki Karksist Koodiorgu (Vana-Karistes). Samuti lennutati vastastikku vajaduse korral tööriistu.

Perepojad armastasid koerust teha: söönud heinaliste pudrukarbid ja töömeeste leivakotid tühjaks, asemele panid kivid.

Kui ükskord oli keegi orgu surnud täku viinud, toimetasid pojad selle lossi söögisaali lauale ja panid noa-kahvli kõrvale.

Kuid kohalike inimestega said vägimehed hästi läbi, sageli tulid häda korral appigi. Ristiinimeste arv kasvas, vägimehed aga olid paganad. Hiljem hakati neid sellepärast vanapaganateks kutsuma.

Karksi inimestele meeldis väga laulda, lauldi kõikjal, ka vaimulikke laule. See ei meeldinud vägimeestele. Samuti ei meeldinud vanapaganatele Karksi rahva suured karjad, sest härgade möirgamine segas neid. Üheskoos otsustati mujale kolida. Lahkudes sajatanud üks: „Kadugu tüdrukute häbi ja härgade kasv!” Pole teada, kuhu Karksi vägimehed kolisid.

Karksi linnuse juurde viiva tee ääres, endisel orduvendade kalmistul puudesalus, asub barokne kabel, mis on ehitatud XVIII sajandi algupoolel.

Kabeli laskis ehitada tollane Karksi mõisa omanik feldmarssal Georg Reinhold von Lieven.

Kabeli ustel oli kaks vappi. Ühe kilbil on kolm liiliat ja seitse tähte ja see kuulub Lievenite perele. Teisel on kotkas ja see on ta abikaasa, sündinud Elisabeth von Manteuffeli vapp. Kabel toetub ühe küljega mingile varasemale müürile just nagu Karksi kirik ja on seetõttu mõnevõrra viltu vajunud nagu kirikutorngi.

Papi kalmistu on rajatud Karksi ürgoru kaldale 1773. aastal. Sinna on maetud Hella Wuolijoki vanaisa Hans Murrik. 1929. aastal paigutati hauale pruunist graniidist mälestussammas.

Karksi-Halliste ürgorg on kordumatult kaunis. See on Karksi-Nuia alevi kohal 300 meetrit lai ja 32 meetrit sügav. Sellest pisut ida poole asub põhja-lõunasuunaline Saviaru org. Karksi-Nuiast lõunasse jääb Käära org.

Ürgoru veergudel paljandub devoni punane liivakivi, need paljandid kannavad põrgute ja põrguhaudade nime ning on seotud muistenditega. Tuntuim paljand on Mäkiste põrguhaud ehk Maimu koobas.

Isikud

  • Friedrich August Saebelmann (1851-1911)- kooliõpetaja, koorijuht. Loonud mõnikümmend koori- ja soololaulu “Emasüda”, “Kaunimad laulud”.
  • Aleksander Saebelmann-Kunileid (1845-1875)- helilooja, köster ja kooliõpetaja. I Üldlaulupeo juht. Rahvusliku koorimuusika teerajajaid.

19. Karksi-Nuia õigeusu kirik

EAÕK Karksi-Nuia Püha Aleksei kogudus on asutatud 1847. aastal. Kivist kirik on ehitatud 1868. aastal ja see on pühitsetud metropoliit Aleksei auks.

Leelis

asub endine Pöögle vallamaja ja Maie kool, kuhu Jaan Kitzberg (1838-1915) sai 1871. aastal vallakirjutaja ja kooliõpetaja koha ning kuhu ta Niitsaadult koos oma noorema venna August Kitzbergiga (1855-1927) tuli.

August Kitzberg elas oma venna juures ja abistas teda töös aastail 1871-1877 ja 1891-1892.

Pöögles alustas August Kitzberg oma kirjanduslikku tegevust. Seal valmisid ta jutustused „Valge kirik kivivaremete seas ehk rõõm ja kurbtus kaksikvennad”, „Sauna-Antsu „oma hobune”, „Libahunt”, „Rätsepp Õhk ja tema õnneloos”, „Punga Mart ja Uba-Kaarel”, millest mitmed hiljem dramatiseeriti. Hoonel on mälestustahvel.

20. August Kitzbergi tubamuuseum

1983. aastal asutati August Kitzbergi tubamuuseumi. Praegu kasutab muuseum juba nelja tuba ning selle ümber on kujunenud kirjaniku tegevust tutvustav sõprade selts, kes korraldab huvitavaid kohtumisi. Maielt saab häid juhiseid ümbruskonnas matkamiseks. Tubamuuseumi rajaja Asta Jaaksoo abiga võib tutvuda Vanapagana sugupuuga või rännata Kitzbergi teoste tegelaste radadel, samuti kuulata mulgikeelseid pajatusi.

Taluhäärberid

Tätta talu.
Vanim säilinud mulgi talukompleks. Rehielamu on ehitatud 1860. aastal. Hiljem on rajatud karjalaut, viljakuivati koos aidaga, riistakuur, saun. Hooned on tumepruunide seinte ja valgete aknaraamidega. Uhked on majandushoonete maakividest laotud heleda vuugiga soklid. Tätta taluhooned on võetud muinsuskaitse alla arhitektuurimälestisena. 2003. aastal omistas Muinsuskaitseamet Tätta talule väärikuse märgi. Külastus soovist teatada ette telefonil 433 1213.

21. Abja mõis

Varasemad teated Abja mõisa (Abia) kohta pärinevad 1504. aastast.

XVII sajandil kuulus mõis von Fersenitele, pärast Põhjasõda oli see Carl Magnus von Posse valduses.

Selle Rootsi päritolu perekonna käes püsis Abja kuni 1780. aastani, mil haldusõigus maanõunik Carl Magnus von Posse poegadelt nende õemehele Friedrich Adolph von Stackelbergile üle läks.

Nähtavasti ei toimunud üleminek ausal teel, mistõttu üks vendadest Gustav von Posse andis asja 1799. aastal kohtusse. Possede kasuks mõisteti välja 38 000 hõberubla, lisaks seitse 16 kuni 26 aasta vanust meessoost pärisorja.

Uue härraga polnud rahul ka Abja talupojad. 1798. aastal kurtsid nad Voltveti kõrtsis oma halba elu Rencēni pärishärrale, Õisu mõisniku vennale Friedrich von Sieversile. Tema saatis kohale maanõunike kolleegiumi komisjoni. Talupojad ei kaevanud mitte niivõrd mõisniku kui mõisavalitseja Lofrenz Wissori peale.

Talupoeg Lepa Jaak tunnistas, et seitsme päeva jooksul on teda üheksa korda pekstud ja mõisavalitseja on teinud seda sellise ägedusega, et „selg pragusid täis nagu puukoor ja augud peas”.

Sado Märt oli aga kaheksa päeva jooksul viis korda peksa saanud ja seda nii vitste kui ka piitsaga. Valitseja lükkas süüdistused ümber ja ütles, et olevat käitunud vastavalt mõisniku instruktsioonidele.

Talupoegade ülestunnistustest jahmunud kolleegium määras Friedrich Adolf von Stackelbergile 500 rubla trahvi. Vihane mõisnik pöördus keisri poole. Stackelbergile määratud trahv tühistati ja Sivers tagandati ametist.

Halvast iseloomust hoolimata hakkas just Friedrich Adolph von Stackelberg Abja mõisasüdant esinduslikult välja ehitama.

Senine häärber oli tagasihoidlik, puust laudkatusega ja väljastpoolt krohvitud seintega. Uus hoone kerkis aga kahekorruselisena ja kivikatusega.

Ridamisi kerkis ka kõrvalhooneid. Aidast ja kivitallist moodustus härrastemaja ette sümmeetriline ansambel. Aida ja talli vahele ehitati kolonnaad ja selle keskele nelja sambaga kujundatud värav.

Otse väravast algas mitme kilomeetri pikkune sirge allee, mis viis perekonna matmispaiga ehk Solitude juurde.

Ansamblisse kuulusid teenijamajad, karjahooned, millest tähtsamad olid viina- ja õlleköök, kaks vesiveskit ja üks tuuleveski, magasiait ja menagerie – koht, kus julm mõisnik hoidis oma külaliste lõbustamiseks metsloomi.

Mõisnik palkas pargi kujundamiseks aedniku Johann Friedrich Semischi Saksamaalt. Pargi kujundamisele andis häid võimalusi mõisasüdant läbiv sügav org. Park laienes mööda oru külgi, oru põhjas asetsesid tiigid poolsaarte ja saartega, purrete ja paadisildadega. Samuti oli seal kaks paviljoni, millest üht on 1813. aasta paiku nimetatud Jaapani templiks ja teist Uueks templiks.

Ühte oru nõlva kaevati grott. Mõistagi istutati kõikjale rohkesti lilli. Efekti mõttes toodi suvel kasvuhoonest pottidega välja ka agaave, loorberipuid ja noori apelsinipuid. 1813. aastal oli neid mõisas 81.

Võib-olla sellepärast, et Abja esimene Stackelberg oli südametu ja toores, on tema järeltulijad rahva mällu jäädvustunud hoopis soojemas valguses. Poeg Georg sai mõisa enda nimele 1824. aastal, pojapoeg Roman valitses Abjat 1844-1878.

Abja mõisas algas talude raharendile viimine 1836. aastal ning nende päriseksmüük 1843.

Abja jäi Stackelbergide kätte kuni mõisate võõrandamiseni. 1923. aasta kevadel, kui viimast härrat Charles von Stackelbergi hakati härrastemajast välja tõstma, polnud keegi kohalikest nõus kohtupritstavile appi minema.

Võõrandamisjärgselt kolis mõisahoonesse gümnaasium ja 1930. aastal kodumajanduskool, Teise maailmasõja järel aga lastekodu. Lastekodu tarbeks ehitati hoone vanem osa 1950. aastatel kahekorruseliseks. 1990. aastatel tegutses hoones piirivalvekordon. Peahoone vastas paiknev kaunis kaaristuga ait on säilinud, selle paariliseks olnud tall-tõllakuur on aga hävinud.

Isikud

  • Kirjanik Karl August Hindrey sündis 3. augustil 1875. Abja mõisa õllepruuli pojana mõisa valitsejamajas. Abja mõisas veetis Karl August Hindrey oma elu esimesed 12 aastat. Pärast seitsmeseks saamist viidi poiss Viljandisse Friedrich Kuhlbarsi juurde elementaarkooli, seejärel sai tast landesgümnaasiumi õpilane. Suvepuhkused jäid Hindreyl aga ometi Abja tarvis alles.Karl August Hindreyst (1875-1947) kujunes följetonist, karikaturist, prosaist, kirjandus- ja teatrikriitik ning eesti koomiksi looja.
    Kirjanik oli oma terava keele pärast kardetud, avara silmaringiga ja paljureisinud härrasmees. Alates XIX sajandi lõpust töötas ta mitmete päevalehtede juures kokku 40 aastat ajakirjanikuna. Ta oli populaarsete pilkeajakirjade Sädemed asutaja (1905) ning Kratt toimetaja (1924-1926). Pseudonüümi Hoia Ronk all kirjutas Hindrey suurel hulgal reisikirju, mitmesuguseid vesteid ja följetone. Esimese maailmasõja aegset Euroopat meenutav „1914. Reisipildid” (1924) kujutab endast vahetute, töötlemata reisimärkmete raamatut. Hindrey oli kuulus lasteraamatute autor ja piltide joonistaja. Ilukirjandusega hakkas ta tegelema vanemas eas – 1920. aastate lõpul, debüteerides ajakirjas Looming jutustusega „Kunstikool” (1929), millest arenes välja viieköiteline sari „Minu elukroonika” (1929-1931). Just selle teose esimeses osas on palju mälestusi Abja mõisast ja seal elanud inimestest.

22. Abja-Paluoja

asub Halliste ürgoru lõunaserval.

Veel XIX sajandi kolmandal veerandil asus praeguse linna kohal ainult pikk kõrts, mille ees peatusid Tartumaalt Pärnu suunduvad linavoorid. Juba siis peeti Paluoja kõrtsi juures sügislaata. See oli suurim Eesti kariloomade laat. Abja laadale sõitis kariloomade ülesostjaid Riiast, kes maksid nende eest kõrgemat hinda kui kohalikud lihunikud. Loomi toodi Apja mitte ainult Hallistest, vaid ka kaugemalt. Pärast laata aeti neid suurte karjadena Penuja kaudu Lätimaale.

Käsitööliste ja kaupmeeste alevikuks kujunes see paik välja 1890. aastail. Uut asulat hakati Abja-Paluojaks nimetama selle piiril voolava Paluoja ja kõrtsi nime järgi.

Et 1897. aastal avati raudteeliiklus, mis hakkas Abja-Paluoja ühendama nii Viljandi, Pärnu kui ka Valgaga, kasvas alevik jõudsalt edasi.

Vaatamisväärsusteks on endine pangahoone – praegune postkontor, ehitatud 1929. aastal. Arhitekt Kuusik. Kultuurimaja valmis 1958, arhitekt Matteus. Gümnaasiumi hoone valmis 1940, juurdeehitus 1964. Endine tuletõrjeseltsi hoone, valminud 1904 ja vallamaja. Asula hakkas kujunema peale 1897. aastat, mil siia jõudis kitsarööpmeline raudtee. 1925.a. sai alevikuõigused, 1945. a. aleviks, 1993. a. linnaks, 1950-1962.a. oli Abja rajooni keskuseks. 1993.-1998.a oli omavalitsust omavaks linnaks. Linnas on kolm parki: gümnaasiumi juures, postkontori juures ja lasteaia juures.

Isikud

  • Harry Hein. Sündinud 22. veebruaril 1945. Brigaadikindral; õppis 1963-1967 Leningradi Kõrgemas Sõjakoolis, 1978-1982 Frunze nimelises Sõjaväe Akadeemias, 2002-2003 Eesti Kõrgema juhtkonna erikursus Soome Vabariigi Riigikaitsekõrgkoolis. On läbinud täienduskoolituse kursused viiel korral (Norras, Soomes ja USA-s). Osales 1988-1989 Tšernobõli avarii päästetöödel üksuse ülemana. 1989-1991 oli Eesti NSV tsiviilkaitse staabiülem, 1991-2000 Eesti Päästeameti peadirektor, 2000-2005 Piirivalveameti peadirektor.
  • August Schwartz sündis 23. detsembril 1888. Suri Siberi vangilaagris. Oli Polli talu peremees, haridusseltsi „Idu” aktiivne tegelane. Tema eestvedamisel loodi 1912 Abja-Paluoja asulas erakool ja taotleti sellele 1914 tegevusluba. Oli 1914 selles koolis õpetaja. Vabadussõjas teenis 1. diviisi staabis. Hiljem teenis sisekaitseväe ülema abina. Kolonel. 1940 oli Abja apteegi raamatupidaja. Arreteeriti 4. juulil 1941.
  • Eduard Liibus sündis 13. jaanuaril 1893. Hukatud Siberi vangilaagris. Palu talu perepoeg. Kolonel. Vabadussõjas oli 2. jalaväerügemendi ülema abi. 1930ndail aastail Kuperjanovi pataljoni ülem. Viimane töökoht Eesti Vabariigis oli Valga maakonna kaitseväeringkonna ülem. 1940 asus sünnitallu, kus arreteeriti 4. juulil 1941.
  • Kristjan Arro sündis 25. jaanuaril 1885. Hukatud 21. aprillil 1942. Palu talu peremees. 1909-1914 oli Polli Põllutöökooli juhataja. 1914-1920 Eesti Maarahva Liidu asutajaid, I ja II Riigikogu liige, põllutöökoja liige. Oli valitud ja osales kõikides üleriigilistes põllumajanduse keskühingutes juhtival kohal. Halliste luteriusu koguduse nõukogu esimees. Kirjutas raamatu „Väetamise õpetus” ja põllumajandusteemalisi artikleid.
  • Peeter Nõmm sündis 24. septembril 1895 Jäärja vallas. Tapeti 1942. aastal vangilaagris. 1925-1940 algkooli juhataja Abja-Paluojal, Kaitseliidu kompanii pealik, kes juhtis Abja Meestelaulu Seltsi ja oli Paluoja Haridusseltsi esimees, Halliste Õpetajate Ühingu esimees ja Pärnumaa Õpetajate Liidu juhatuse liige, pikemat aega Halliste luteriusu koguduse nõukogu esimees. Saanud teenete eest Kotkaristi ja Valgeristi.

23. Abja-Vanamõisa

1914. aastal asutati Abja-Vanamõisa lähedale ühisettevõttena toorlinavabrik, mis oli Tsaari-Venemaa esimene sooja vee leotusega linavabrik. 1922. aastal hakkas tööle linapuhastus- ja ketrusosakond ning värnitsavabrik.

Isikud

  • Johan Ludri sündis 29. jaanuaril 1895 Ärma talus. Hukatud 1937. aastal. NSV Liidu laevastiku juht, I järgu flagman. Osales I maailmasõjas ja Venemaa Kodusõjas. Oli hiljem mitme laevastiku komissar, 1927-1930 Musta mere laevastiku rannakaitseülem ja staabiülem, 1930-1932 NSV Liidu Merejõudude osakonna ülem, 1932-1937 Punaarmee merejõudude juhataja asetäitja ja 1937 Mereväeakadeemia ülem.
  • Hans Leesment sündis 13. veebruaril 1873 Lüütre talus. Suri 26. augustil 1944 Tallinnas. Sanitaarteenistuse kindralmajor. Õppis Pärnu gümnaasiumis, 1899 lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Täiendas ennast Moskvas ja Berliinis. 1903 läks tööle Peterburi, 1904-1905 käis Vene-Jaapani sõjas. 1905-1914 elas ja töötas arstina Tartus, Pensas ja Tallinnas. Oli sõjaväearstina I maailmasõjas, I Eesti diviisi arstina Eesti Vabadussõjas. Alates 29. märtsist 1919 oli Eesti Punase Risti esimees (organisatsiooni rajaja ja rahvusvaheliselt tuntud arendaja). Osales Asutava Kogu ja Riigikogu töös. 1941-1944 oli Eesti Rahva Ühisabi asepresident.
  • Mats Kissa sündis 3. veebruaril 1887 endises Kaarli vallas Märt. 1911. aastal lõpetas ta Riia Polütehnikumi insener-tehnoloogina, kaitstes diplomitöö teemal „Linaseemne- ja kookosõlivabrik”. Seejärel hakkas ta polütehnikumi laboratooriumis tegelema linaleotamise küsimustega. Külastas Saksa, Austria, Prantsuse, Belgia ja Inglismaa tähtsamaid toorlinavabrikuid, püüdes leida meie oludele kõige sobivamat linaleotusviisi. Mats Kissa soovitas kasutama hakata soojaveeleotamist. Riia Polütehnikumi direktor teatas Kissa töödest Vene põllutööministeeriumile, mille järel sai tema ülesandeks organiseerida esimene soojaveeleotusega proovivabrik Venemaal. Sellise tehase asukohaks valiti Abja. Esimene toorlinatööstuse osakond alustas tööd 1914. aastal. Mats Kissa töötas vabriku juhataja ja insenerina väikeste vaheaegadega kuni selle natsionaliseerimiseni 1940. aastal. Seejärel jätkas ta veidi aega käitise tehnilise juhatajana ja siis loobus. Pärast sõda tõstis uus võim Mats Kissa ja ta naise Selma inseneri lossist sundkorras välja ja pani nad elama endisesse Jussi kõrtsi. Mats Kissa suri 24. veebruaril 1956. Ta on maetud koos oma naise Selmaga Halliste kalmistule.
  • Toomas Hendrik Ilves on sündinud 26. detsembril 1953 Stockholmis. Eesti poliitik, alates 9. oktoobrist 2006 Eesti Vabariigi president. Ilves on tegutsenud diplomaadina ja aastatel 2004-2006 oli Euroopa Parlamendi saadik. 23. septembril 2006 valiti ta Eesti Vabariigi presidendiks.
    Ametikohad: 1979-1981 inglise keele õpetaja ja asedirektor New Jersey avatud hariduse keskuses, 1981-1982 Kanadas Vancouveri kirjanduskeskuse direktor, 1984-1993 Raadio Vaba Euroopa teadur-analüütik, 1988-1993 Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse direktor, 1993-1996 Eesti Vabariigi suursaadik USA-s, Kanadas ja Mehhikos, 1996-1998 ja 1999-2002 Eesti Vabariigi välisminister, 1999 Riigikogu liige, 2003 Euroopa Parlamendi vaatlejaliige ja 2004 Euroopa Parlamendi saadik.
    Ilves on teaduslike artiklite autor, ta kuulub paljudesse rahvusvahelistesse teadusseltsidesse. 2006. aastal ilmus Ilvese kõnede ja kirjutiste kogumik „Eesti jõudmine”.

Laatre küla

on esimest korda mainitud 1504. aastal. Aastast 1542 on teateid sealse mõisa kohta (Moysekyll).

Laatre ulatub poolsaarena Läti alade keskele, seda läbib Ruhja-Laatre tee. Eesti-Läti piiri lähedal asub väike Raja asula, millest kolm kilomeetrit Põhja poole jääb Roosi umbjärv ja sellest loode poole Vanamõisa järv.

1939. aasal valmis Laatre koolimaja. Veel seitsmekümnendate aastate algul oli see valge, kahe tiivaga uhke hoone, kus asus kaheksaklassiline kool. See suleti 1973. aastal. Kolmkümmend aastat tühjana seisnud hoone katus on endiselt terve, sarikad kuivad ja seinad püsti. Maja koos maaga on praegu erakätes.

Isikud

  • August Kitzberg sündis 29. detsembril 1855 Laatre vallas Puldre talus. Suri 10. oktoobril 1927 Tartus. Töötas aastast 1827 kohtu- ja vallakirjutajana Pöögles, Pollis, Pornusel, Abjas ja Taageperas. 1894 kontoriametnik Daugapilsi lähedal, 1898. aastast alates Riias. 1901-1904 töötas „Postimehe” ärijuhina ja hiljem pangaametnikuna Tartus.
    Ta on kirjutanud jutustuse „Maimu”, külajutte ja näidendeid Mulgimaa ainetel: „Punga Märt ja Uba Kaarel”, „Pilla Peetri testament”, „Rätsep Õhk”, „Tuulte pöörises” (1906), „Kauka jumal” (1915), „Laurits” (1919), „Libahunt” (1912), „Enne kukke ja koitu” (1919), „Neetud talu” (1923). Teisi teoseid: laulumäng „Kosjasõit” (1915), „Tiibuse Jaak Tiibuse kirjavahetus” (1920-1923) ja „Ühe vana tuuletallaja noorpõlve mälestused” (1924-1925) jm.
  • Juhan Tõrvand sündis 24. novembril 1883 Laatre mõisas, hukkus Siberis. Kindralmajor. 1901 lõpetas Pärnus linnakooli ja 1906 Vilnos sõjakooli. 1910-1914 õppis Peterburi Sõjaväeakadeemias. I maailmasõjas oli Edelarinde operatiivosakonna ülema abi. Kornilovi väes oli armee side- ja operatiivosakonna ülem. Denikini juures oli vanem käsundusohvitser. Juulis 1920 jõudis Eestisse. 1. oktoobrist 1920-1934 oli kindralstaabi ülem, sõjavägede staabiülem ja kaitsevägede staabiülem. 1936 mõisteti 15 aastaks sunnitööle vapside liikumisest osavõtu eest. 1937. aasta detsembris vabastati halva tervise tõttu. 1927-1934 oli Tallinna spordiseltsi „Kalev” esimees.
  • Uno Lõhmus on sündinud 30. oktoobril 1952 Laatres. Jurist. Lõpetanud 1971 Abja Keskkooli ja 1976 TRÜ õigusteaduskonna, 1986 Leningradi Ülikooli, õigusteaduste kandidaat. Töötanud 1976-1977 advokaadi abina. 1977-1998 Eesti Advokatuuri liige. 1994-1998 Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, 1996-1998 põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni liige, kriminaalseadustiku väljatöötamise töögrupi konsultant, kriminaalmenetluse seadustiku väljatöötamise töögrupi liige, 1998-2004 Riigikohtu esimees. Alates 2004. aastast Euroopa Kohtu kohtunik. Kriminaalõiguse külalisprofessor Tartu Ülikoolis. Tegutsenud Euroopa Nõukogu inimõiguste eksperdina Horvaatias, Gruusias ja Ukrainas.

24. Lüütre oru kaitseala

Abja valla üks ilusamate paljanditega org – Lüütre oru kaitseala Lüütre oja kaldail asub samuti Sarja külas. Lüütre talu maadel on kaks suurejoonelist paljandit. Esimesele pääseb juurde Valga-Uulu maanteelt, teisele Abja-Paluoja – Sarja teelt. Mõlemates võib jälgida geoloogiliselt kujunenud pinnasekihte, ümbritsevat müstilist loodust ja puhast õhku. Loodushuviline võib siit leida orhideelisi nagu ööviiul, seenlille, käopäkka ning sügiseti kukeseeni, linnuvaatlejatele pakub silmailu meie kõige värvikirevam lind jäälind ning avastamisrõõmu paljandi seina sisse ehitatud käblikupesa, mis on ümbervooderdatud parajaks endisest jäälinnu pesast.

25. Sarja külast

on ligi 90% kaetud metsaga, põllumaad on vähe. Siit võib leida häid mustikametsi, kaasikuid, haavikuid, saarikuid, seemnemännikuid, väheseid aga pindalalt suuri põlde ääristavad lepikud. Sügiseti saadakse neist metsadest rikkalik seenesaak, ka jahimeestele leidub siin mitmesuguseid jahiulukeid. Sarja metsad on koduks põtradele, metskitsedele, metsigadele, punahirvedele, karudele, ilvestele ja teistele loomadele. Arvukate ojade ja kraavide kallastel saab jälgida kobraste elutegevust – hinnanguliselt on Sarja külas iga inimese kohta 2 kobrast. Sarja külast voolab läbi Enu oja, Tiru oja, mis suubub Hendrikhansu ojja. Hendrikhansu talu all on viimane üles paisutatud Hendrikhansu järveks, mille kaldal on Eesti pikim liivakivipaljand – Hendrikhansu põrgu. Ka siin võib kohata jäälinde.

Abja-Päraküla

oli kuni II maailmasõjani ehtmulgiliku kultuuri, elu-olu ja majapidamise ehedamaks piirkonnaks.

Abja-Pärakülas asus Ruukle talu, mille üks avar, laudadega vooderdatud ja kollaseks värvitud palkhoone oli ehitatud teatrietenduste andmiseks. Selle hoone ehitas Ruukle peremees Henn Mõrd oma poja Märt Mõrra algatusel, kes töötas Viljandis ajakirjanikuna, lavastas seal aga ka näidendeid ja oli Viljandi teatri „Ugala” asutajaid. Enne Esimest maailmasõda lavastas ta suviti Ruuklel oma Viljandi trupiga näidendeid. Ka kohalikud organisatsioonid korraldasid seal pidusid. Ruukle oli kujunenud sel ajal Abja-Peraküla kultuurikeskuseks.

Isikud

  • Jaak Sõggel sündis 1869 Kaarli vallas, elas aastast 1921 Laatre vallas Räägu talus. Alates 1892. aastast tegeles rahvaluule kogumisega. Tema elutöö: 20 360 lehekülge J. Hurdale, 1500 lehekülge M. Eisenile, 100 lehekülje Eesti Rahva Muuseumile, 2000 lehekülge Eesti rahvaluule arhiivile, 40 lehekülge Jaan Jungile ja 100 lehekülge F. Kuhlbarsile.
  • Peeter Rõigas on pärit Peraküla Enu talust. Metsateadlane. Tartu Ülikooli ja Eesti Põllumajanduse Ülikooli õppejõud. Arreteeriti 1950. aastal. Oli Džezkazganis vasekaevandustes kuni 1955. aastani. Vabanedes jätkas õppejõuna.
  • 1900. aasta suvel elas Tõõtsimõisas Laulu-Mihkel koos oma naise Juuliga. Kohaliku elaniku Jaak Isaki teatel oli Juuli siin teenijaks ja Laulu-Mihkel kaevas Tõõtsimõisas ja teistes ümbruskonna taludes kraave. Augustikuu hommikul, mil Tõõtsimõisa pere ruttas põllule vilja koristama, Laulu-Mihkel tööle ei läinud, sest tundis peas teravat valu. Ta istus aidatrepile ja paar tundi hiljem suri seal. Ta maeti Halliste kalmistule, kuid nüüd tema haua asukohta ei teata. Ait, mille trepil Laulu-Mihkel suri, asus samal kohal, kus oli Tõõtsimõisa viimane ait. Selle alusmüüride vahel sirgub nüüd kõrge kask. Ümbruskonna elanikud nimetavad seda rahvalauliku viimset elukohta tähistavat puud Laulu-Mihkli kaseks.

26. Mõisaküla

tekkis Abja mõisa soistele maadele, kus hakati 1895. aastal ehitama Pärnu-Valga kitsarööpmelist raudteed.

Esimene rong läbis Mõisaküla 5. oktoobril 1896. aastal, mil Pärnust väljus esimene rong Valka.

1. augustil 1897. avati liikluseks ka Mõisaküla-Viljandi raudteeliin. Raudteest sai Mõisaküla kiire arengu ajend.

1899. alustati raudteetöökodade ehitamist, valmisid esimesed tööliskasarmud.

1909. aastal asutati Mõisaküla linaketrusvabrik, mida 1913. aastal täiendati kudumismasinatega. Tööliste arv kasvas kiiresti. 1938. aastal sai Mõisaküla alev endale linna õigused.

Teises maailmasõjas sai Mõisaküla tugevasti kannatada.

Linnas on 3 parki, looduskaitse all olev mänd, kalmistu. Linnas asuvad: põhikool, muuseum, postkontor.

Linna lähistel on kaks mälestuskivi siin toimunud 1941.a. massimõrvade asukohale.

Praeguse Mõisaküla linna alale jäävad esimese päriseksostetud talu maad – Lapsaare (Lapsari) talu- hävinud.